Kadaka talu suurejooneline taassünd
Kaja Kurg
Tiigikallas on suviti värvikas. | erakogu

Anneli ja Kalev Saluste on kinkinud vanale metsade keskel asuvale  talukohale uue elu ning oma kodu ümbruse kenasti haljastanud. Konkursi "Kodu kauniks 2018" finalist.

Kadaka talu aed on nii suur ja avar, et seda võiks nimetada lausa maastikupargiks. Ühelt poolt ääristab kaunilt kujundatud aiasaali tumeda seinana kõrge mets, teisel pool laiub raba. Aia suurt muruvälja kaunistavad värvikad istutusalad, kaugemal püüab pilku ilutaimedega raamitud tiigipeegel koos kaldal oleva saunamajaga.
Anneli ja Kalev on teinud mahajäetud paigale hinge sisse puhudes kahekümne aastaga ära tohutu töö. Oma ilusa elamise põlislooduse keskel on nad nutikalt ühendanud ettevõtlusega – nimelt peavad nad ka puhkekeskust. Kõrvemaa kaunis loodus ning lähedal asuvad Aegviidu ja Valgehobusemägi meelitavad siia suviti matkajaid ja jalgrattureid, talvel suusatajaid.

 

Algus polnud lihtne
 

Aastaid tagasi sattus inglise filoloogist Anneli siiakanti õpetajaks ning kohtas Luual metsameheks õppinud Kalevit. Loodi pere ja hakati oma kodu loomiseks kohta otsima.
„Kui läksime Jäneda lähistele Kõrvekülla keset metsa asuvat mahajäetud Kadaka talu vaatama, leidsime võsastunud heinamaalt vaid ühe hoone vundamendijäänused. Aga raba serval olev vaikne paik võlus meid ära ja hakkasime tegutsema,” meenutab Anneli.
Kodu rajamine ei läinud siiski lihtsalt. Kui kahekordne suur elumaja oli peaaegu valmis saanud, läks see teadmata põhjusel põlema ning hävis täielikult. „Maja taga oli kõrvalhoone, ehitasime selle ajutiseks koduks. Elasime seal kümme aastat. Hävinud maja asemele rajasime uue, sisse kolisime 2005. aastal. Kuna teine maja jäi nüüd üle, siis tuligi idee hakata pakkuma majutust,” räägib Kalev.

Turismitalu pidamine eeldab pidevat kohaolu, see sobib aga mõlemale. Anneli pole enam ammu õpetaja, vaid tegeleb tõlkimisega, mida on igati hea sobitada külaliste vastuvõtmise ja aiatööde kõrvale. Tütred Gerli ja Kristel on juba täiskasvanud ning kodust lahkunud. Nii elavadki Anneli ja Kalev oma uhkes suures majas kahekesi.

 

Maastikuaed võtab ilmet
 

„Keeruliste algusaastate tõttu saime aia rajamise ette võtta alles kümmekond aastat tagasi. Selle aja jooksul oleme loonud paarkümmend elupuude, kadakate, lehtpõõsaste ja püsililledega ilupeenart,” räägib Anneli. Puittaimede hooldamisel on marjaks ära kulunud Kalevi metsameheteadmised.

Istutusalade rajamise tingis paljudes kohtades eelkõige praktiline vajadus – näiteks oli mõnda paika muruniidukiga raske ligi pääseda, maapind oli ebatasane või siis tiigikallas liiga järsk. Sellistes kohtades on püsikute ja lehtpõõsastega haljastatud pinda hulga kergem hooldada ning ka silmal on, mida vaadata.

Sel moel areneski avar maastikuaed loomulikku rada pidi edasi, ilma eelnevalt koostatud aiaplaanita.
Selleks, et liivasel pinnasel üldse midagi kasvama hakkaks, tuli kõigepealt tuua viljakat mulda. Kokku laotati seda tulevase aia kohale laiali lausa 80 koorma ringis. Esmalt külvati igale poole muru, et maja ümbruses olnud ehitusplats saaks ruttu rohelise katte. Alles seejärel hakati istutusalasid rajama. Mullatööd olid pererahva sõnul päris rängad, sest kõigile peenardele ja igasse puu, põõsa ja püsiku istutusauku tuli mulda panna.

Praegu saavad aia loojad oma kätetööst juba palju rõõmu tunda, sest okaspuud on suureks kasvanud, lehtpõõsad muutunud lopsakaks ja püsililled moodustavad kauneid kooslusi. Aia üks ilusamaid aegu on südasuvel, kui tihedaks kasvanud tiigiaed ja püsilillepeenrad on täisõites. Pilku püüavad uhkeldavad kukekannused ja sõrmkübarad, eri värvi päevaliiliad, astilbed, mõrsjalilled. Nende järel alustavad  õitsemist liatrised, monardad, floksid ja siilkübarad. Palju värvi toovad aeda õitsemise ajal roosid, jaapani enelad, põõsasmaranad, aedhortensiad ning muud ilupõõsad.

 

Võluv peenar flokside ja hortensiatega
 

Kuna üks tütar elab praegu Inglismaal, siis on Anneli ja Kalev tal külas käies  näinud palju ilusaid aedu, imetlenud kuulsaid Inglise püsilillepeenraid ja sealt ideid ammutanud.

„Aja jooksul on ka oma aias taimedega tegelemine mind palju õpetanud. Nüüd juba tean, millal mingi liik või sort õitseb, ja oskan selle järgi kokku sobitada kooslusi, kus on värve kogu aeg, kevadest sügiseni. Mulle on tähtis, et õitsemisele ei jääks vahet sisse,” räägib Anneli oma toredast harrastusest, mida ta südamest naudib.

Üks uhkemaid ilupeenraid on kujunemas elumaja taha – see on ligi paarkümmend meetrit pikk ja mitu meetrit lai. Mõni aasta tagasi oli peenar poole väiksem, aga siis vaimustus Anneli hortensiatest ning nendele oli vaja kohta ja ruumi.
Piki peenra ühte serva on istutatud ritta 25 sorti aedhortensiaid, eesmärk oligi tekitada hortensiahekk. Sordid on valitud enam-vähem ühesuguse kõrgusega, u 150 cm. Hortensiarida sobitub hästi kokku kõrval kulgeva aedflokside vööndiga. Suve keskel, kui hortensiad ja floksid õitsema hakkavad, algab siin vaimustav õiemöll, mis kestab pikalt sügiseni. Võrratu on ka suveõhtuid täitev floksimere magus aroom. Silma hellitab uhke peenra kena roosa-lilla-valge värvigamma.

Pika peenra teine külg on muude püsikute ja ilupõõsaste päralt. Värvikas õiekonveier algab siin kevadel sadade tulpidega, jätkavad kurekellad, siberi võhumõõgad, helmikpöörised jne, sügisel panevad punkti madalad astrid ja leekivpunaseks värvunud jaapani enelad ’Macrophylla’.

 

Peenramaa lilleaia süleluses
 

Väike tarbeaed, kus kasvab aedsalatit, tilli, sibulat, herneid, maasikaid ja muudki, on saanud endale värvika püsililledest raami. Kaugemalt vaadates jääb mulje, et aia serval ongi üks suur lilleaed, Inglise stiilis lopsakas püsilillepeenar, kus kõik liigid ja sordid on kenasti kokku sätitud.

Selgub, et ühtlasi on see ka paljunduspeenar, mida perenaine kasutab uute taimede saamiseks: kaevab puhmiku üles, jagab osadeks ning uute lilleväljade jaoks ongi materjal olemas. Ka põisenelad, mida näeb aias paljudes kohtades, on pistokstest ise paljundatud.

Anneli: „Palju taimi olen saanud sõpradelt. Näiteks likvideeris sõbranna floksipeenra, kus oli palju Hollandist tellitud sorte. Päästsin alles jäänud tüükad ja nüüd on mul kõikjal aias palju imekauneid aedflokse.”
Anneli kasvas üles Rakveres aiaga kodus: „Pean tunnistama, et kuni täiskasvanuks saamiseni polnud mul aias tegutsemise vastu mingit huvi. Nüüd teen kõik sajakordselt tagasi, sest olen igal võimalikul hetkel väljas. Ma lausa naudin taimedega tegelemist ja peenarde kujundamist! Huvi tekkis siis, kui hakkasin ise otsustama, kuidas ja mida teha.”

 

Kaks sammu mustikale
 

Üks mastaapsemaid töid talukoha korrastamisel oli õueala servale raba äärde kraavi kaevamine. Varem lainetas seal vesi lihtsalt mätaste vahel, nüüd rõõmustab silma sile helkiv veepeegel. Kuumadel põuasuvedel, nagu oli näiteks 2018. aastal, veetase muidugi märgatavalt langeb, suurvee ajal on aga kaldaga triiki. Tänu kraavile tekkis ka selgem piir raba ja krundi kõrgema kuivema osa vahele.

Raba ääres elamine on omamoodi luksus, sest mustikad, pohlad, murakad ja jõhvikad saab kätte kohe kodu kõrvalt. Vanadest turbaaukudest on olnud hea võtta rododele turvast. Annelile ja Kalevile meeldib raba ka lihtsalt oma ainulaadse ilu pärast.

Elu kauni looduse keskel on mõnus ja põnevgi. Aeg-ajalt astuvad aiast läbi jänesed, rebased ning metskitsed, kevadel olid kuuri taga karu jäljed. Kui aiatööde ja  muude kohustuste vahel tekib mõni vaba hetk, võtavad Anneli ja Kalev kuurist rattad või ATV-d ning sõidavad loodusesse.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid