Eva Koffi mosaiigikilluline maailm

Siiri Lelumees

Eva avastas juba algkoolis, et talle meeldib kirjutada ja selle kaudu oma loomingulisust väljendada. | Olga Makina

Kirjanik Eva Koff leiab, et kirjutades tuleb alati olla avatud ja ühenduses oma lapsepõlvega, sest meie elutunnetus – milline see maailm üldse on –, pärineb just sealt. Tema teosed on justkui sibulad, mille pealseid tuleb kiht-kihilt eemaldada, et leida sisu, mis on täis armastust, igatsust ja elutragöödiaid.

On raske öelda, kas kirjanik, näitekirjanik ning prantsuse keele õpetaja Eva Koff, kes on kirjutanud nii lastele kui ka täiskasvanutele, on rohkem õpetav kirjanik või kirjutav õpetaja. "Ma poleks ükskõik mis tingimustel nõus loobuma kirjutamisest. Aga samas ei ole "õpetav kirjanik" ka nagu päris õige määratlus, sest õpetan ikkagi täiega, ma ei tee endale mingeid mööndusi sellepärast, et olen kirjanik. Tõsi, töötan koolis poole kohaga – ma ei saaks töötada täiskohaga, sest siis lihtsalt ei oleks üldse aega kirjutada. Kui koolis olen, siis olen päris õpetaja. Ja ülejäänud aja olen päris kirjanik," leiab Eva.