Dr Seire: Kõige raskem on öelda patsiendile, et tal on vähk, teades, et seda diagnoosi oleks saanud vältida

„Vähidiagnoosi teatada on alati raske. Arstina ma tean sel hetkel enamasti, mis staadiumis me oleme. Soolevähi puhul on esimeses staadiumis olukord kergem, neljandas staadiumis on patsiendi elu aga enamasti alatiseks muutunud. Ravi on pikk ja kurnav. Elu ei ole endine mitte ainult patsiendi enda, vaid ka tema lähedaste jaoks,“ tõdes soolevähi ennetusele, diagnostikale ja ravile spetsialiseerunud üldkirurg Indrek Seire.

Soolevähk on ühelt poolt üks surmavamaid vähivorme, kuid varajasel avastamisel ka üks kõige paremini ravitavamatest. Ellujäämus sõltub otseselt sellest, millal haigus avastatakse: esimeses staadiumis avastatud vähiga on täieliku tervenemise tõenäosus 95%. Ka kolmandas staadiumis avastatud soolevähi puhul on see näitaja veel kõrge – 70%. Neljandas staadiumis on elulemus aga vaid 10%.

Vähiravi teekond on terve perekonna teekond

Patsientide esimene reaktsioon diagnoosile on dr Seire sõnul enamasti teadmatus, sest ei ole ettekujutust, mis täpsemalt juhtuma hakkab. „Küsimused tulevad enamasti hiljem – siis, kui pärast esimest kohtumist kuuldu läbi mõeldakse, googeldatakse või küsitakse AI-lt, räägitakse sõpradega,“ ütles dr Seire. Küsimused, mida kõigepealt küsitakse on järgmised: „Kas ma jään ellu?“, „Kas ma saan terveks?“ ja „Millal saab raviga alustada?“.

Üldkirurgi sõnul on inimeste jaoks kõige raskem ootamine. „Kui diagnoos kohale jõuab, on iga päev, mis võtab aega ravi alustamiseni, liiga pikk. Soolevähi puhul ei ole mõnenädalane ooteaeg prognoosi osas määrav, kuid patsiendi jaoks on see emotsionaalselt ikkagi väga raske aeg.“

Kui soolevähk avastatakse varakult, ei pruugi ravi kaasa tuua suuri muutusi. „Uuringutega, nagu peitveretest ja koloskoopia, on meie eesmärk kinni püüda juba vähieelsed seisundid, et patsient ei jõuakski kunagi vähidiagnoosini,“ rääkis dr Seire. Just selliste  patsientide üle on temal arstina kõige suurem heameel, kes tänu uuringule tulemisele ei saanudki kunagi päriselt vähidiagnoosi.

Kui haigus avastatakse hilisemas staadiumis, ei puuduta see tihti vaid diagnoosi saanud patsienti, vaid ka tema lähedasi. „Tänapäevane vähiravi on suures osas logistika – erinevad uuringud, protseduurid, arstide vastuvõtud. See kõik nõuab planeerimist ja aega, väljakutseid ja loobumisi hobidest või isegi tööst nii patsiendi, kuid sageli ka pereliikmete jaoks,“ kirjeldas arst.

Pärast tõsist ravi ei too ka terveks saamine dr Seire sõnul alati kaasa kohest kergendust. See, millal vähiravi saanud patsient ise julgeb ennast terveks tunnistada, võib võtta isegi aastaid hoolimata sellest, et arst on kinnitanud, et ravi on olnud edukas.

Ei tasu ootama jääda sümptomeid või riigi kutset

 Soolevähi riskifaktorid on sarnased paljude teiste elustiili haigustega: ülekaal, vähene liikumine, suitsetamine, alkoholi liigtarbimine ja ebatervislik toitumine. Oluline roll on ka vanusel, perekondlikul eelsoodumusel, põletikulistel soolehaigustel ja geneetilistel sündroomidel. Perearstid peaksid kindlasti patsiendi uuringutele suunama, kui väljaheites on verd, kaal on langenud seletamatutel põhjustel, sooletegevuses on toimunud muutused, patsiendil esinevad korduvad kõhuvalud ja vereanalüüs näitab aneemiat.

 „Perearsti vaates ei ole oluline märgata ainult sümptomitega patsienti. Tähelepanu vajab ka inimene, kes tunneb end täiesti tervena, kuid kelle vanus või perekondlik anamnees suurendab haigestumisriski. Just sellises faasis on sekkumise mõju kõige suurem – enne seda, kui patsiendist saab vähipatsient,“ toonitas dr Seire. Ta  lisas, et perearstid võiksid peitveri roojas testi tegemist pakkuda patsientidele alates 45-ndast eluaastast. Kui aga patsiendi perekonnas on esinenud soolevähki, siis juba alates 40-ndast eluaastast.

 Riiklik soolevähi sõeluuring on tema sõnul väga tänuväärne, kuid vaatamata sellele avastatakse neljandik soolevähkidest ikkagi alles viimases staadiumis. Sõeluuringute osalusprotsent on Eestis aasta-aastalt tõusnud ja jõudis eelmisel aastal 62%-ni, kuid tõhusamaks ennetuseks peaks see olema veelgi kõrgem. Lisaks peaksime riiklikul tasemel sõeluuringusse haarama oluliselt suurema vanusevahemiku kui praegune 56-68 eluaastat. Soolevähi sõeluuringuga alustatakse Eestis liiga hilja ja lõpetatakse liiga vara. „Tegelikult ei pea ootama jääma riiklikku sõeluuringut. Peitveretest on näiteks SYNLABis täna saadaval sama hinnaga kui kinopilet või pitsa. See ei ole liialt suur ajaline ja rahaline investeering oma tervise heaks, kuid võib riigi vaates kokku hoida kümneid tuhandeid eurosid, mis muidu kuluksid kaugelearenenud vähi raviks,“ näitlikustas üldkirurg.