Kui oleme vanematelt pärinud südame elujõuks kehvad geenid, siis kas muude riskitegurite järjekindel kahandamine aitab näiteks infarkti ära hoida? Seda püüab välja selgitada ka vastne projekt, millest räägib selle eestvedaja, PERH-i kardioloogiakeskuse teadusjuht professor Margus Viigimaa.
Ükskõik mis tõvest juttu on, toonitatakse üha rohkem selle päritud poolt – nii on ka südame-veresoonkonnahaigustega. Seni on pärilikku riski aidanud hinnata peamiselt see, kui terve südamega ja kui kaua on elanud meie vanemad, vanavanemad ja teised lähedased. See on juhatuseks nii tohtrile ennetustööd tehes ja ravides kui ka meile endale oma eluviisi seades.
"Pärilikku riski me ise kuidagi mõjutada ei saa. Me saame küll suguvõsast, näiteks vanematelt, viiteid, aga geenianalüüs annab täpse teabe, kui suur on tegelik südamehaiguste risk," ütleb professor Margus Viigimaa. "Mida suurem see risk geeniinfo põhjal on, seda rohkem esineb ka infarkte. Selline geenide järgi hindamine on alles viimase aja avastus ja moodus, mille taga on kindlad teadusuuringud – see pole lihtsalt posimine."
Suguvõsa kaudsed sõnumid
On südamehaigusi, mille pärilik võimalus selgub kaudselt sugupuu tervise ja haiguste järgi küll. "Võtame näiteks varajase isheemiatõve: kui lähisugulastest meestel on südameinfarkt olnud alla 50- ja naistel alla 60-aastaselt, annab see suure lisariski haigestuda," tõdeb dr Viigimaa. "Arvatakse, et pärilikkuse osa südamehaiguste tekkes on umbes 20 protsenti ja eluviisist oleneb 50 protsenti, kuid see tähendab keskmiselt. Sellepärast tekibki küsimus: kuidas on lood konkreetselt minuga?"
Sellele annavad täpsema vastuse geenid. "Võib ju olla, et näiteks emapoolses suguvõsas on südamehaigusi olnud juba noores eas, aga isa poolt on neid olnud vähe. Talupojamõistusega võime arvata, et risk on keskelt läbi, pooleks. Tegelikult võivad vanematelt saadud geenid olla kombineerunud nii, et südamehaiguste risk on kas väga suur või hoopiski väike. Kui oleme mõlemalt poolt saanud südamehaiguste mõttes halvad geenid, võib meile nende oht olla väga suur – isegi 90 protsenti –, aga ka mitte eriti suur, näiteks 10 protsenti. Sellele annab täpse vastuse ainult geeniuuring. Kui selle järgi on pärilikkuse osa väga suur, muutub see lisarisk nii oluliseks, et on südamele ja veresoontele võib-olla juba samasuguse mõjuga nagu ebatervislik eluviis."
Loe edasi ajakirjast...
