Õnnelik võimalus

Tiina Lang
Hallid ja (mere-) sinised toonid meeldivad pererahvale. Väikelaste tõttu on valik ka praktiline. | Juta Kübarsepp

Pole võimalik, ent siiski on! Annika ja Veiko Valge ehitasid nõukogudeaegse kehva planeeringuga Mustamäe tüüpkorteri visuaalselt hästi avaraks, helgeks ja õdusaks koduks, kus iga ruutsentimeeter on osavalt ja läbimõeldult kasutatud.

Annika ja Veiko lappavad albumit, mis on ühtlasi nende kodu pildiline remondipäevik. Nähes, millises seisus oli 1970. aastate alguses ehitatud maja korter, oleks enamik seda uudistama läinutest ilmselt pärast üürikest pilguheitu kannapealt kergendustundega lahkunud. Veendununa, et nii viletsa planeeringuga nõukogudeaegse elamispinnaga, kus iga detail nõudnuks lammutamist, ei viitsiks jändama hakata. Pealegi: millist aega, vaeva ja oskusi oleks vaja, et üht- või teistpidi kiivas seinte või ebamäärase kattega põrandatest asja saada? Liiati tulnuks kogu lammutusega kaasnevat sodi kolmandalt korruselt mööda treppe alla vedada ja kõike vajalikku omakorda kaenlas üles tarida, sest lifti viiekordses majas ei ole.

Kuigi üles ja alla veditud remondimaterjale, uksi, mööblit, tehnikat jms vajalikku võib Veiko tagantjärele mõõta mitte kilogrammides, vaid tonnides, nad kumbki abikaasa Annikaga tagasi ei põrkunud. Pigem pidasid siinse korteri müügiletulekut õnnelikuks võimaluseks, millest nad kohe kinni haarasid.
 

Harjumuslikult mugav piirkond
 

„Üle-eelmise aasta hiliskevadel leidsime kuulutuse, et samas majas, kus me juba elasime, müüakse kolmetoalist korterit, mis vajab remonti. Läksime kohe vaatama ja juba järgmisel päeval ostsime selle ära. Võtmed saime kätte 1. juunil,” meenutab Annika, selgitades, et nende kahetoalises korteris, mis on perel siiani alles, ruumi lihtsalt nappis.

„Kolm ja pool aastat tagasi sündisid meile kaksikud, poiss ja tüdruk, ning me vajasime suuremat elamispinda. Just see Mustamäe piirkond meeldis meile väga: lasteaed on maja taga, perearstikeskus lähedal. Südalinna tööle on ühistranspordiga sõita hästi mugav. Pealegi oli ümbruskond teada-tuttav.” Kuigi nad mõlemad on pärit Saaremaalt, kuhu sobilikul eluhetkel tagasi soovivad kolida, oli Tallinnas elatud tosina aasta jooksul saanud Mustamägi neile omaseks.

Ehkki igal võimalusel, kui töö lubab, sõidetakse sünnikoju, kus lapsed saavad mõnusalt õues joosta ja mängida, seovad praegu abikaasasid pealinnaga töised kohustused: Annika töötab finantsvallas raamatupidajana ja Veiko arhitektuuribüroos arhitektina.

Paljuski tänu oma ametile nägi Veiko ka kolmetoalises tüüpplaneeringuga korteris võimalusi, milliseks saaks selle ümber kujundada. Liiati on maja otsakorteri aknad kolmes küljes, mistõttu jagub siin sillerdavat valgust päikesetõusust loojanguni. Kuna Veiko ei valda pelgalt arvutiprogramme, vaid tunneb ka materjale ja oskab enamikku töid ise teha, siis polnud põhjust heituda. Pigem pakkusid nukrad nõukaaegsed kihistused ühtaegu nii imestust kui ka üllatust, ent ka katsumusi, kui maha tuli lõhkuda elutoa seina äärde punastest tellistest laotud üle meetrikõrgune müür, tolleaegne sisekujunduselement, mis lihtsalt põrandapinda vähendas.
 

Kooskõlastatud ideed, sarnane maitse
 

„Terve suve kogusime mõtteid, mida ja kuidas teha,” sõnab Annika, täpsustades, et remondiga alustasid nad alles septembris. Veiko koos oma väikese abiväega rookis ja lammutas pinna täiesti tühjaks. „Tegime uue plaani, mismoodi oleks ruumijaotust kõige mõistlikum lahendada. Soovisime palju avarust, lastele oma tuba ja toimetamisruumi ning meile endile mugavust.” Nii lammutati ka seinu ja kooskõlastati ametlikult uus planeering. Nüüd tundub üle läve astujale korter väga ruumika, õhulise ja nüüdisaegsena.

„Meil on tegelikult põrandapinda 60,6 m², aga uus planeering lisab visuaalselt ruutmeetreid juurde. Üks Veiko sõber arvas, et korter on vähemalt 75 m²,” selgitab Annika, nimetades, et esik jäi neil algsega võrreldes sama suureks, ent elutuppa viiva ukse asukohta sai muudetud. Eelmisesse ukseauku ehitasid nad garderoobi. Ka väike magamistuba on mõõtmetelt endine.

Mõistliku pinnakasutuse, korrastatuse, selge ja puhta üldilme huvides eelistati sisseehitatud mööblit. Kapid, mille lükanduksi ilmestavad läbikumavad paneelid, kõrguvad maast laeni. Nii saab kõik vajaliku süsteemselt paigutada, samuti ei kogune kapipealsetele tolmu ega vähe kasutust leidvaid asju.

„Kogu sisseehitatud mööbel on mu abikaasa tehtud: uksed, karkassid, kapid …,” loetleb Annika. „Nii Veiko isa kui ka vanaisa on terve elu tegelenud puiduga. Kodus Saaremaal on neil oma puidutöökoda.” Uste stiili, mis on ühtne kogu korteris ehk samasuguse disainiga nii esikus, garderoobis, magamis- kui ka elutoas, mõtlesid nad koos välja. Samuti on Veiko tehtud elutoa- ja vannitoauksed ning kabineti- ja lastetoa vaheline lükanduks.

„Tapeedid valisime koos. Elutoa värvitoonid olid ammu teada – tahtsime hästi palju halli ja sinakat. Elutoas ja kabinetis eelistasime halle vaipu ning meresinist diivanit praktilistel kaalutlustel. Kui lastel pudeneb sõrmede vahelt midagi diivanile või vaibale, siis tumedamalt pinnalt ei torka võimalikud plekid samavõrd silma kui heledalt,” ütleb Annika, lisades, et kõik ideed kooskõlastasid nad omavahel. „Väga suuri vaidlusi meil ei tekkinud, sest maitse on sarnane. Kogu remondi tegime ise, eelkõige Veiko. Palkasime vaid plaatija ja santehniku.”
 

Mööbel, oma oskuslik loometöö
 

Elutuba oli pärast lammutustöid üks suur ruum. Kuna vaja oli ka kabinetti, kus õhtuti aeg-ajalt tööd teha, siis tundus mõistlik sellest osa napsata. Just täpselt nii palju, et ära mahuks vähemalt kahte töökohta võimaldav kirjutuslaud ja lükanduste kohale saaks ehitada ka raamaturiiuli. Juhtumisi jäi samasse ruumi seina kattev aken.

„Lastetuba on kohe kabineti kõrval. Kirjutuslaua taga istudes on mul hea ülevaade, mida nad seal kahekesi teevad, kui vahel on kõik liiga vaikseks jäänud,” jutustab Annika, vihjates, et küllap on kaksikud siis keskendunud millelegi enda jaoks põnevale.

Kitsuke vannituba ja tilluke tualett olid algselt eraldi, ent ehitati kokku maitsekaks ja üllatuslikult avaraks kümblusruumiks. „Köögiseinaga sai natuke mängida, mistõttu õnnestus vannituppa teha suur dušinurk ja tualetiala,” selgitab Annika, nimetades, et mitmedki nurklikud orvad tähendasid plaatijale parajat peavalu, et tulemus kena jääks.

„Meie valitud plaadikollektsioon koosnes kolmest erinevast plaadist: heledast, tumedast ja kirjust. Hajutasime need ruumis ära, kusjuures heleda plaadiga põrand tasakaalustab seintel olevaid tumedaid plaate,” jutustab perenaine, kelle sõnul on kõik panipaigad ja süvendid täpselt välja mõõdetud. Näiteks  pesumasina sügavusest lähtuvalt tegi Veiko vannitoaehitajaile joonise, et masin mahuks seinaorva ja oleks sentimeetrise täpsusega paigas. Suurest paksust tammepuust valmisid peremehel vannitoariiulid ja valamu tasapind, samuti muu mööbel.

Üksjagu mõõtmist, arvestamist ja omavahel arupidamist nõudis köögimööbel, mis on samamoodi karkassist kuni uste, vineerist käepidemete ja töötasapinnani Veiko valmistatud. Seda vaadates võib nii mõnigi vaid imetlevalt ohata, kui hoolikalt ja osavalt on kõik tehtud. Abikaasa oskusi tunnustab ka Annika, olles õnnelik sellegi üle, et köögis jagub piisavalt töötasapinda ja toimetamisruumi. „Kõik on täpselt paika sätitud, et oleks võimalikult mugav,” sõnab ta.

Avatud köögiski kulgeb mööbel maast laeni, et seinapinda mõistlikult ära kasutada ja midagi üleliigset poleks põhjust nähtavale jätta. Mida vähem vidinaid silma puutub, seda korrastatum ja korrektsem on üldmulje. Seda enam, et väikeste lastega peres peab nagunii olmega tavapärasest rohkem tegelema.

„Tüdruk on meil suur korraarmastaja, kes koristab õhtul lastetoa ära,” selgitab Annika, kuis lastel püsivad nõud nukuköögis ja asjad riiulitel sätituna. Lastetoast pääseb ka väikesele rõdule, mida üle pargipuude latvade soojendab värviküllane õhtupäike.

Pärast viis kuud kestnud remonti koliti vastvalminud koju täpselt laste sünnipäeval, eelmise aasta veebruari alguses. „Kui tulime oma kahetoalisest korterist siia, tundus see olevat nagu paradiis,” meenutab Annika oma esimest emotsiooni, pidades oluliseks, et elamises on palju liikumisvõimalust. „Lapsed saavad joosta edasi-tagasi korteri ühest otsast teise.” Ka abikaasadel endil on mõnusalt mugav, millest kodu ümber kujundades unistatigi.

Sarnased artiklid