Nakatav orhideliirium

Ülle Reier
Astrid Lepik
Ontsiidium ‘Misaki Twinkle Obry’. | Katrin Mäeots

Eksootilisi orhideesid on Tartu ülikooli botaanikaaias kasvatatud juba üle kahe sajandi.

Tänapäeval pakutakse müüa uskumatult suurt valikut orhideesid. Prestiižsetest ülikute lilledest on saanud üsna tavalised toataimed ja nende kasvatamise oskus ei kuulu ainult orhidofiilidele. Erinevalt ammustest aegadest, kui kasvatati peamiselt loodusest kogutud liike, kaunistavad nüüd kodusid enamasti sordid, millest paljud on hübriidset päritolu.

Orhideesorte on hinnanguliselt umbes 100 000. Sageli ei pöörata vanemliikidele tähelepanu ja sorte esitletakse vaid taimeperekonna nimetust kasutades: tsümbiidium (Cymbidium), kuuking (Phalaenopsis) jt. Tuntud on ka mitmed perekondadevahelised hübriidid (Odontonia, Adaglossum, Laeliocattleya jpt) ja nende sordid.

Need „kodustatud” orhideed on suuremate ja värvikamate õitega ning sageli ka vähenõudlikumad kui looduslikud liigid. Orhideede aretusest ja paljundamisest on saanud tööstusharu.
 Eestis said orhideed tavalisteks toataimedeks alles koos taasiseseisvumisega, kui meile avanesid Euroopa lilleväravad. Enne seda käidi eksootilisi kaunitare imetlemas vaid botaanikaaedades.

 

Orhideekogu esimesed
 

Orhideede kasvatamine Eestis on lahutamatult seotud Tartu ülikooli (TÜ) botaanikaaiaga, mis asutati 1803. aastal. Enne aia kolimist praegusesse asukohta Laiale tänavale 1808. aastal oli kollektsioonis vaid kaks Aasiast pärit, juba Carl von Linné’le 18. sajandi keskpaigast tuntud ja tema poolt kirjeldatud liiki: Cymbidium ensifolium (on ka praegu kollektsioonis) ja ümar galanga (Kaempferia rotunda).

Liikide vähene arv on mõistetav, sest troopiliste taimede kasvatamiseks sobiv köetav kasvuhoone valmis alles 1808. aastal. On teada, et 1810. aastal lisandus orhideekogusse ka vürtsitaim harilik vanill (Vanilla planifolia), mida saab ka praegu näha.

Troopiliste taimede kogu suurenes 1825. aastal leskkeisrinna Maria Fjodorovna kingitud 263 taime võrra, mis olid pärit Pavlovski keiserlikust aiast. Kingituse vastuvõtmiseks ehitati botaanikaaia orgu spetsiaalne kasvuhoone, mis tänaseni pole kahjuks säilinud.
Üle kolmekümne aasta hiljem, 1858. aastal ehitati orhideedele uus kasvuhoone aia läänemüüri äärde, mis andis võimaluse kollektsiooni suurendada. Paraku lammutati see 1980. aastate lõpus seoses ümberkorraldustega.

 

Kollektsioon aina kasvas
 

1868. aastal sai botaanikaaia direktoriks Heinrich Moritz Willkomm, kes asus energiliselt orhideekogu täiendama. 1873. aastal Willkommi koostatud botaanikaaia kogude ülevaatest näeme, et sel ajal oli seal üle 350 taksoni (liigi ja varieteedi) orhideesid, kokku üle 700 troopilisest Ameerikast, Aafrikast ja Aasiast pärit isendi.

Botaanikaaia algusaastatel saadi orhideesid teistest Euroopa ülikoolidest ja ka erabotaanikaaedadest. Botaanikaaia direktorid, asedirektorid ja ka õpetatud aednikud olid saabunud Tartusse välismaalt ja neil oli palju sidemeid nii Lääne-Euroopa kui ka Venemaa orhideekasvatajatega.

Lisaks Vene keiserlikule perekonna kingitule saadi täiendust ka baltisaksa aadlikelt, kel olid kasvuhooned troopikataimedega. Näiteks Raadi mõisnik Reinhold von Liphart, kes aitas igati kaasa botaanikaaia loomisele, kinkis noorele aiale troopilisi taimi oma Raadi mõisa kasvuhoonest.

Kuidas aga olid kaugetest, meretagustest maadest pärit eksootilised orhideed sattunud Euroopa botaanikaaedadesse ja mõisnike triiphooneisse?

 

Orhideekütid riskisid eluga
 

Aiasõpradele on tuttav Hollandi tulbimaania, kuid 19. sajandi esimesel poolel Inglismaad ja kogu Euroopat tabanud orhideehullusest teatakse märksa vähem.
Maadeavastusretkedelt toodi kaasa seninägematult erakordse õiekuju ja -värvusega orhideesid, mis leidsid koha botaanikaaedades ja aadlike talveaedades. Kuna orhideede omamine sai kiiresti kõrgklassi staatuse märgiks, leidus mehi, kes otsustasid teha nende hankimisest oma tuluallika.

Paljud orhideekütid hukkusid rasketes loodustingimustes, kiskjate ja haiguste süül. On teada, et nii mõnedki kaotasid elu piinarikkalt pärismaalaste ohverdustseremooniate käigus, kuigi mõnikord kaunistatuina orhideeõitega.

Orhideekütid ei suhelnud üksteisega, pigem püüdsid nad välja uurida rivaalide parimad leiukohad ja enda omi igati varjata. Üksteist üle kavaldades ja isegi rivaali taimi hävitada püüdes õnnestus parimatel kogutud orhideed Euroopasse saata. Nende taimede hind, mis pika reisi elusalt ja õitsedes üle elasid, tõusis oksjonitel kujutlematutesse kõrgustesse.

Esialgu peeti orhideesid parasiittaimedeks ja nende kasvatamiseks vajalikest tingimustest ei olnud palju teada. Nii osutusidki läbi raskuste Euroopasse jõudnud taimed lühiajalisteks ja neid tuli looduslikest kasvukohtadest tuua korduvalt.

Järk-järgult jõudsid asjaarmastajad orhidofiilid kasvatamise ja kordusõitsemise saladuste jälile. Samal ajal arendati kasvuhooneid, milles oli võimalik pakkuda orhideedele aasta läbi sobivaid valgus, soojus- ja niiskustingimusi.
19. sajandi keskel ilmusid juba ka esimesed käsiraamatud. Selleks ajaks oli õpitud orhideesid ka seemneist paljundama ja algas sordiaretus. Esimene õnnestunud ristamise katse on teada 1856. aastast mudikäpa (Calanthe) liikide vahel.

Tänapäeval on teada umbes 28 000 liiki orhideesid, aga 19. sajandi orhideebuumi ajal oli suur osa loodusest kogutud liikidest teadusele uudne. Samal ajal nende Euroopasse toomisega hakati liike ka teaduslikult kirjeldama ja nimetama. Veel 20. sajandi alguseks oli kirjeldatud neli korda vähem orhideesid, kui on praegu teada.

 

Meie mees Guatemalas
 

TÜ botaanikaia orhideekogu täienes korralikult orhideebuumi harjal. On teada, et 1852. aastal saatis taimi loodusteadlane, kirjandusloolane ja estofiil Jegór Julius von Sivers, kes oli sündinud Viljandimaal Heimtalis ja reisis Kesk-Ameerikas aastatel 1850–1852.

Vajab arhiivides täpsustamist, kas Willkommi nimekirjas olev Guatemala päritolu muskus-ämblikkäpp (Brassia verrucosa) võiks olla tema saadetud. Ülikooli loodusmuuseumis olev herbaarleht tõendab, et selline liik oli botaanikaaias olemas ja õitses 1871. aastal.

160 aastat tagasi kasvatatud orhideedest saabki ülevaate 1873. aasta nimestikust. Sealt on näha, et enamik liike (alamliike, varieteete) on kogutud looduslikest kasvukohtadest ja vaid mõned on saadud Berliini botaanikaaiast.

Lisaks on tolleaegsest kollektsioonist säilinud ka kümmekond herbariseeritud orhideed. Need on tõendiks, et antud liigid ka õitsesid ja ilmselt nii rikkalikult, et raatsiti herbaariumi tarbeks võtta. Kuigi värvid ei ole säilinud, saab herbaarlehtede abil kontrollida, et just need liigid kunagi botaanikaaias kasvasid. Oli ju orhideede kirjeldamine ja süstematiseerimine alles algusjärgus ning võimalikud olid ka valemäärangud.

 

Põnevad aretised
 

Orhideed köidavad külastajaid ka praeguses TÜ botaanikaaias. Taksonite (liigid,  varieteedid) ja sortide arv on praegugi ligi 300, samas suurusjärgus kui vanasti, aga sisu on väga erinev: 160 aastat tagasi olid kollektsioonis peamiselt otse looduslikest kasvukohtadest toodud liigid ning põnevaid hübriide ja sorte nagu kaasaegses kogus siis ei olnud.

Tänapäeval on orhideede loodusest kogumisele piiri seadnud ohustatud liikidega kaubitsemise rahvusvahelised karmid reeglid (CITES). Kuna orhideetaim ei ela sajandeid, ei saa praegu näidata ühtki elusat taime, mis oleks pärit botaanikaaia algusaastatest. Ei ole ka nende järeltulijaid, sest teise maailmasõja ajal oli orhideede säilitamisega suuri raskusi, lisaks tegi tohutu hävitustöö 1943. aastal botaanikaaeda heidetud lennukipomm. Kunagise direktori koostatud nimestikust on praegu olemas vaid paarkümmend aja jooksul uuesti muretsetud liiki.

oncidium_sotoanum_2.jpg

Oncidium sotoanum.
Katrin Mäeots
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid