Naised Köögis pakuvad küünarnukitunnet

Elise Järvik
04.04.2019
Naised Köögis soovitavad elu mitte liiga tõsiselt võtta. | Olga Makina

Naised Köögis on justkui sõbrannad, kes annavad oma lauludega jõudu edasi minna, pakkudes äratundmist, et me ei ole oma muredega üksi, ja aidates näha elu läbi huumoriprisma. Kohtusime nendega ühel märtsiõhtul Kalamaja külaliskorteri avaras köögis, et rääkida muusikast, sõbrannadest ja muidugi tervisest.

Ansambli Naised Köögis moodustavad neli andekat ja elutervet naist: luuletaja ja kirjanik Kristiina Ehin (41), eesti-rootsi juurtega sotsioloogist pärimusmuusik Sofia Joons (46), rootsi filoloogi haridusega isehakanud multiinstrumentalist Katrin Laidre (43) ning setu päritolu regilaulik-jutuvestja Kairi Leivo (47). Parajasti salvestavad nad oma kolmandat plaati, "Igavesti heitlike tunnete tangot", mis tuleb välja mai alguses, kui Naised Köögis üle-eestilisele tuurile lähevad.

Ansambel Naised Köögis sündis kuus aastat tagasi, kui elasite kõik Viljandis. Nüüd elab Kristiina Tartus ja Sofia Helsingis. Kui tihti te praegu kokku saate?

Katrin: Päris tihti.

Kristiina: Võiks öelda, et sama tihti tegelikult.

Sofia: Kui päris aus olla, siis me ju hakkasime konkreetselt asju tegema, kui me olime juba Viljandist ära kolimas. Siis hakkad seda väärtustama, saad aru, mis see on, jätad kõik muu sinnapaika ja keskendud. Selles mõttes me raiskasime Viljandis päris mitu aastat.

Katrin: Me ei tulnud selle peale, et meil võiks bänd olla.

 

Mida bänditegemine teile eelkõige annab?

Kairi: Minu meelest kõige mõnusam ongi koos ajude ragistamine ja mingite teemade üle arutamine ja vaidlemine ja piltide loomine, et kuidas öelda mingi teema läbi laulu kolme või nelja salmiga niimoodi välja, et oleks selline tervik ja et oleks midagi öeldud ka.

Katrin: Me oleme kõik igatsenud peavoolumuusikas rohkem sisu.

Kristiina: Ma õudselt olen igatsenud, et ühel sõpruskonnal oleks ühiseid loomingulisi eesmärke, ja ansamblis Naised Köögis ma leian seda. See ei ole tänapäeva elus üldse tavaline. Hästi tihti on nii, et sõpruskond tuleb lihtsalt kokku ja joriseb ja jõriseb, ühed arvavad ühtemoodi, teised teistmoodi, aga kaugemale vaidlusest asi enamasti ei jõua. Loominguline eesmärk võib ju olla ka see, et paneme lapsed kokku ja läheme järve äärde ja teeme lõkke peal süüa. Aga et ka täiskasvanutel omavahel oleks mingisugune loominguline siht.

Kairi: Bänditegemine on natuke selline tuhkatriinumäng ka.

Kristiina: Et jätad oma tuhkatriinunaha kuhugi maha ja pistad selga klounirüü või printsessikostüümi.

 

Kuidas te sõnastaksite oma missiooni?

Sofia: Otsime tõde.

Kairi: Seda, mis meie jaoks on tõde.

Katrin: Otsime ka jõudu edasi minna. Ma arvan, et need laulud on meile endale ka olnud kasvamiseks väga vajalikud, mõnikord ka valusad.

Sofia: Täpselt! Nii valusad, et peaaegu ei suuda neid laulda, ja siis lauldes sa kasvad, sest sa saad hakkama selle teemaga.

Kairi: Vanad eestlased panid ka asjad, mis tuli vägevamalt välja ütelda, pigem laulu sisse, siis oli sõnadel tugevam jõud. Võib-olla meie lauludega on ka nii, et kui me neid laulame, siis sõnad saavad kaalu juurde.

Katrin: See elujõud või tahe edasi minna on tegelikult ka see, mida me tihti saame oma publikult tagasisideks. Nad on nii tänulikud, et need laulud on olemas.

Kairi: Väga paljud tulevad ja ütlevad, et see on otse nende elust.

Sofia: Samas me väga harva lihtsalt puhtalt loome teksti, see ongi nii, et kui enda elust ei piisa, siis võtame teiste naiste, sõbrannade, vanaemade, emade elukogemused. No see, et tahaks mõista, mis tegelikult toimub.

Katrin: Aga mitte ainult tõsiselt, ikka nalja tahame ka. Et keerame vinti väga palju üle mõnes loos.

Sofia: Aga selleks, et hahaha teha, peab olema ahaa. Kui kohale ei jõua, siis ei ole naljakas.

 

Teie repertuaarist võib leida väga eripalgelisi lugusid, valsist ja sambast jenka ja räpini. Kas on mõni laul, mida kontsertidel alati kuulata soovitakse?

Kairi: Eks ikka need vimka ja huumoriga lood on väga vastupidavad ajale. Aga samas ei karda meie publik ka tõsiseid lugusid. Me olemegi nii mitmekülgsed, kui me tahame. Võime rahulikult teha ühe täiesti jõhkra lorilaulu ja sinna kõrvale rahuliku romantilise valsi.

Katrin: "Naised, naised" kindlasti, samuti "Aasta ema".

Kristiina: Kui me hakkame kokku lugema, mitme naise elukogemusest "Naised, naised" on kirjutatud, siis jääb kahe inimese kahe käe sõrmedest väheks. Seal on palju-palju tüpaaže, emasid, õdesid, sõbrannasid. Täna lindistasime sisse ühe Siberisse küüditamise loo, mille me just tegime, pealkiri on "Kirovi tähtede all". Tegelikult räägib see juuniküüditamisest, kus 10 000-st 6000 olid naised ja lapsed, see jutustabki ühe naise loo. Kairi on seal eeslaulja, see on valus ja tõsine lugu, ja selle kavatseme nüüd märtsiküüditamise aastapäevaks välja anda. Ja siis tegime täna veel ühe internetiajastu laulu, "Interneeduška".

 

Andsite eelmisel aastal 50 kontserti. Seda on päris palju, peaaegu kontsert nädalas.

Kristiina: Laul tahab lennata. Kui ta on valmis tehtud ja temasse on jõud ja vägi sisse pandud, siis ta tahab, et võimalikult palju inimesi teda kuuleks, ja kõige lahedam on see, kui laulu loojad ise seda laulavad. Minu teel lavale ja laulma on olnud peamine julgustav idee see, et kui sa laulad oma laule, siis mitte keegi maailmas ei laula neid sinust õigemini. Mõni võib laulda ilusamini, aga õigemini mitte. Väga lahe on tunda seda suva ja hoogu ja julgust.

Katrin: See ka, et kuigi on nii palju kontserte olnud, haaravad lavale minnes ikkagi need lood jälle ennast ka kaasa.

Kristiina: Mõnikord ennast ka üllatab, kui väga nad haaravad: et naerad ja nutad jälle nad läbi. See mõjub nagu mingi teraapia. Üks naine, kes ise on õppejõud, tuli pärast kontserti ütlema, et see oli nagu naiste missa. Et ta ei tea ühtegi bändi, mis sellisele rännakule viiks läbi naise elu ja mõtete.

Kairi: Naised on tulnud ka ütlema, et väga hea, et ma oma mehe kaasa tõin, nüüd ta teab, mida naised tegelikult mõtlevad. Me oleme nagu naise siseelu õpituba.

 

Kui tähtsaks peate tervislikku eluviisi?

Katrin: Järjest tähtsamaks, ma arvan.

Sofia: Väga-väga tähtsaks viimastel aastatel tänu sellele, et mul on kilpnäärmejama, lisaks olen gluteenitalumatu ega saa süüa ka muna.

Kairi: Sofial avastati ikka päris hilja see gluteenitalumatus.

Sofia: Kui kõik need jamad on, siis sa saad aru, mida see tähendab, kui on mingi jama, enne seda ei teadnud ma suurt midagi, kuidas võib olla. Kuuled küll, et keegi ei talu midagi või kellelgi on mingid häired, aga absoluutselt ei saa aru, mida see võib tähendada. Aga siis sa vaatadki selle pilguga, et kus saab süüa. See, mis on hea söök, muutub täiesti. Kui keegi kuuleb, et ma ei saa süüa saiakesi ega kooke, küsib, et mida ma siis üldse süüa saan. Liha, salatit, suppe – no kõike saab ju! Aga see on mõtteviisi küsimus, et kuidas sinnani jõuda. Kõige raskem on harjumustest lahti saada. Ja see õpetab palju.

 

Mida jälgite toitumises?

Katrin: Enesetunnet põhiliselt. Kui mingi asi teeb raskeks, siis sa lihtsalt väldid seda.

Kairi: Mina olen ka aru saanud, et oma keha tuleb väga täpselt kuulata. Ma teen päris palju endale ise kodus süüa ja katsun niipalju kui võimalik osta kõik juurikad ja liha otse taludest, et tooraine oleks puhas. See on küll tunduvalt kulukam, aga kogus, mida sa vajad, on poole väiksem kui see, mis sa ostaksid massitoidupoest.

Katrin: Ma arvan, et see puhta toidu eelistamine on meil kõigil. Ikka jälgime seda, mis märk seal peal on.

 

Kui te vahel veel köögis kokku saate, mida te valmistate?

Kristiina: Vaikselt nügime Kairi kööki toitu valmistama, sest tema oskab kõige paremini. Kairil on hästi lahe ampluaa, mis ta on elus kõrva taha pannud.

Kairi: Jah, ma olen käinud erinevaid maailma kööke maitsmas ja siis mul on olnud hasart neid järele teha.

Katrin: Ta on lihtsalt gurmaan. Aga maitse ei vea kunagi alt.

Kairi: Ma olen vahel mõne toiduga isegi kolm-neli korda katsetanud, enne kui olen saanud nii-öelda täiusliku maitsenüansi kätte, ja see on põnev minu jaoks. Seda võiks nimetada lausa hobiks. Ma saan täitsa rahulikult süüa ka purgisuppi ja mul ei ole mingi probleem pelmeene keeta, aga kui ma süüa teen, siis ma mõtlen, et panen ikka vähemalt pool armastust sisse, ja siis on ta maitsev. Siis annab ta jõudu ka, on jaksu kauem vastu pidada.

 

Kuidas te ennast pärast pikka talve turgutate?

Katrin: Minul on külmutatud astelpajumarjad kogu aeg külmkapis, teen smuutisid, pistan neid sisse.

Kairi: Minul ka, lisaks on mul seal jõhvikaid ja mustikaid, kõik lähevad smuuti sisse. Ja kui jää ära läheb, on mul kindel plaan kepikõnni ringe alustada. See tundub olevat mulle jõukohane spordiala.

 

Kuidas te ennast kehaliselt vormis hoiate?

Katrin: Mina käin pilateses. Ja talvel käisin ilusa ilmaga Viljandi järvel uisutamas, mõnikord ka tütrega suusatamas.

Kairi: Minu parim trenn on lumekoristus ja vikatiga heina niitmine.

Sofia: Mulle meeldib raadiokõnd. Mulle nii meeldib kuulata raadiot, aga ma ei suuda seda teha kodus, ja siis ma võin jalutada, kõrvaklapid peas, ja kuulata just selliseid pikemaid saateid, näiteks "Ööülikooli", see on nii mõnus. Ma olen elanud väga erinevates kohtades – väikestes linnades ja suurtes linnades ja maal – ja ma olen aru saanud, et kõige lihtsam viis argist liikumist kätte saada on kõndimine. Eriti suuremas linnas: autoga pole mõtet, bussiga ei tasu ka paari peatust sõita, parem on minna jala, jõuad igale poole sama kiirelt. Ma olen nagu suurlinna flanöör.

Kristiina: Üks osa minu religioonist on värske õhk. Ma olen täiesti veendunud, et teadus alles hakkab avastama, mida kõike head on värskes õhus. Mina näiteks tunnen tohutut olemise vahet, kas olla siseruumis või värskes õhus. Kogu meie talvine kultuur on hästi tubane ja vahepeal mõtlen, et võiks ikka rohkem asju väljas ette võtta. Ma olen veendunud, et ka head mõtted tulevad eelkõige värskes õhus. Sokratese kool, kus jalutati ja kõnniti ja arutati suurte asjade üle, on mulle väga hingelähedane. Aga et sa saaksid lühikese aja jooksul – kuna emadel on ikkagi vähe aega – seda värsket õhku võimalikult palju, siis maksaks joosta või kiirkõndi teha, nii et jooksmine on minu jaoks selline pragmaatiline otsus. Praegu on mul, jah, selline väljakutse, et käia 21 korda järjest iga päev jooksmas, varem käisin suvaliselt. Talvel on muidugi jube asi see, et inimesed murravad konte. Mu ema nikastas oma selja ka just lumetõstmisega ära, nii et ole ettevaatlik, Kairi. Selles mõttes on jooksmine ka ikka paras risk.

 

Kui rääkida vaimsest tervisest, siis mis on teie hea enesetunde alustalad?

Katrin: Tasakaal kodustes asjades ja bänditegemises ning muudes ettevõtmistes; et on olemas kohad, kus sa ennast laed.

Sofia: Mind aitab see, et ma mõtlen välja mingeid fookuseid. See võib olla mõni teema või asi. Praegu tegelen natuke suguvõsa uuringutega, üritan oma suguvõsa kaudu mingile ajahõngule pihta saada. See on teema, mis mind huvitab. Ma ei pea mitte midagi tegema ja ma ei pea isegi seda kuskile esitama, see on puhtalt teadatahtmine. See on minu meelest ka väga huvitav viis, kuidas areneda.

Kristiina: Eesmärgid kõnetavad mind ka. Et kui on mingid lahedad asjad tulemas või lahedad eesmärgid püstitatud, siis on juba nagu sportlik ülesanne mitte ära vajuda ja polegi aega mõelda mingeid muremõtteid.

Katrin: Unistused.

Kristiina: Jah, eesmärgistatud elu on vaimse tervise juures kõige olulisem tegelikult. Mingisugune selge siht, kuhu poole tahad liikuda ja kuhu on mõtet liikuda, ja teedki maailma paremaks, kui sinnapoole liigud.

Kairi: Minu vaimse tasakaalu hoidmise peamised abivahendid on elurõõm, naer ja laulmine. Kõik pinged, mis mul on, lähevad lauluga välja.

 

Mida teete, et end argipäeva ära ei kaotaks?

Kairi: Mina olen hästi palju aastaid elus töötanud ja eelmisel aastal ma otsustasin tõesti, et ma kaotan argipäeva täielikult oma elust ära. On küll töid ja tegemisi ja on kiireid aegu, vahel on natuke rahulikumaid aegu, aga argipäeva ei ole, iga päev on kingitus.

Kristiina: Kui ennast argipäeva ära kaotad, siis korjad tükid jälle kokku ja paned edasi.

Sofia: Üks väga hea nipp on asjadest rääkimine, isegi kui tundub, et see on natuke väiklane, et miks mina hakkama ei saa või et kuidas teistel on kõik nii tasakaalus. Ma arvan, et meil kõikidel on mõnikord meeletult keeruline – sa saad küll hakkama kõikide asjadega, aga prioriteetide nimekirjas oled sa ise kusagil allpool –, ja siis on tõesti vaja heade sõpradega asjadest rääkida.

Kairi: Mina arvan, et põhilised probleemid tulevadki sellest, et sa kipud oma latti liiga kõrgele sättima ja siis vaatad ümberringi ja tundub, et kõik on jube tublid ja sina oled viimane luuser. Tegelikult ei ole sul mitte mingit kohustust olla maailma kõige tublim, sa võid rahulikult olla kõikide oma vigade ja hädadega täpselt selline, nagu sa oled, ja elu su ümber juhtub täpselt niimoodi, nagu ta juhtub, vastavalt sellele, kuidas sa oled. Nii et lõpetage see lattide seadmine.

 

Mida annavad sõbrannad?

Katrin: Küünarnukitunnet, mis on meil laulus "Naised, naised" ka. Mõtlesime selle peale, kuidas öeldakse, et naiste peale ei saa loota, see tundus nii kummaline väide, seda võisid ainult mehed kunagi öelda. Ma saan aru, me võime ka mõnikord omavahel rääkida, et meeste peale ei saa loota, aga just see naiste peale ei saa loota on läinud nii laialt inimeste alateadvusesse, seda võetaksegi nagu a-d ja o-d.

Kristiina: Mõtlesin just hiljuti, mis teeb sõbrannast sõbranna. Paljudele on peale pandud supernaise roll, kus ongi kõik koos – talupoja tubli ema ja Ameerika tubli ema, tööpostil tubli ja kodus tubli ja igapidi tubli –, ja see ehitis on juba täiesti varisemisohtlik. Sõbrannad on minu meelest need, kes toetavad kuidagi tuumselt või juurselt, nad ei toeta seda püsttorni, mis on niikuinii kaldu ja kukkumisohtlik, nad toetavad vundamenti, mis on inimene ise oma hapruses ja ebakindluses, samas vapruses ja eluterves vaistus. Kõik naised, kes sünnitama lähevad, võitlevad ennast suurest tormist läbi ja uue elu ka. Seal on mingi juurne tasand, milles naine mõistab naist. Selles mõttes on tore, kui me suudame seda tasandit toita ja pakkuda tuge võib-olla kellelegi veel.

Sofia: Mina mõtlen mõnikord, et sõbrannad on nagu vabalt valitud perekond või nagu sugulased. Päris sugulased ei pruugi olla sinuga kursis, enam ei ole nii, et kogu elutarkus läheb emalt tütrele, selles mõttes on meil väga vaja asjad üle vaadata enda eakaaslastega. Heade sõbrannadega ei ole vaja käia kord nädalas koos trennis, nad lihtsalt on sul olemas, täpselt nagu sugulased. Kui ükskord on usaldussuhe tekkinud, siis see jääb püsima, terve elu, just nagu sugulus.

 

Milliseid elutarkusi endas kannate?

Katrin: Mitte liiga tõsiselt elu võtta.

Kairi: Sellele ma kirjutan ka alla.

Sofia: Häid asju mitte edasi lükata.

Kairi: Kui sa tahad endale lilli kinkida, siis tee seda kohe.

Kristiina: Jah, meil tikub inimestele peale selline põhjamaine kaamos või eluraskus. Minu isa kogu aeg rõhutas seda, et me peame vastu astuma raskuse vaimule. Minu meelest see on ilusasti öeldud, kõlab poeetiliselt ka: vastu astuda raskuse vaimule. Millega sa siis ikka talle vastu astud, kui mitte nalja ja huumoriga, kuidagi kerge õlakehitusega. Et mitte jääda longu selle alla. Ma arvan, et ma olen oma eluteel teadlik ja süstemaatiline optimistiks õppija, kes käib vahepeal põhjas ära ja hakkab siis jälle uuesti otsast peale.

Sarnased artiklid