Mittesuitsetaja suitsuvangis. Millal saab sinust passiivne suitsetaja?

Siiri Lelumees
06.12.2018
Kõik, kes peavad suitsetajaga koos elama, on passiivsed suitsetajad. Siin ei aita ka õhupuhasti all suitsetamine või suitsu aknast väljapuhumine. | Shutterstock

Mittesuitsetajad peaksid olema teadlikud passiivse suitsetamise ohtudest ning nende eest ennast ja oma lähedasi kaitsma. Kaasinimestest hoolivad suitsetajad peaksid aga olema tähelepanelikud oma ümbruskonna suhtes ja läitma sigareti vaid siis, kui on kindlad, et nad teisi oma suitsetamisega ei sega.

Tervise arengu instituudi tubakavaldkonna eksperdi ja tubakast loobumise nõustaja dr Tiiu Härmi sõnul suitsetab Eestis iga päev 21 protsenti täiskasvanutest – seega ei ole see mingi elunorm, vaid juurde õpitud harjumus, õigemini nikotiinisõltuvus, millest on võimalik lahti saada.

Vahemärkuseks: Eesti on suitsetamise poolest Euroopa riikide seas skaala keskel ja kõik märgid näitavad, et suitsetamine on languses. 2016. aasta uuringu järgi on igapäevasuitsetajate hulk kahanenud 33 protsendilt (2004. aastal) 21 protsendile. Uus uuring suitsetamise kohta peaks välja tulema järgmise aasta kevadel.

"Inimeste hoiakud suitsetamise suhtes on muutunud, suitsetamine ei ole enam popp, eriti noorte hulgas," rõõmustab dr Härm. Kahjuks on just noortel kalduvus proovida kõike uut. "Noored katsetavad kõiksuguseid uudseid vidinaid: elektroonilist sigaretti, vesipiipu, ka huuletubakat. Sealt saavad nad nikotiini, mis on võimas sõltuvust tekitav aine. Alternatiivsed tubakatooted, mis on lõhnastatud ja maitsestatud, meelitavad mittesuitsetajaid neid proovima, ja tekibki sõltuvus. Ja kui need ei ole kättesaadavad, siis tavalised sigaretid on – nii tekibki nõiaring."

 

Mis on passiivne suitsetamine
 

Kõigepealt tuleks selgitada, mis on aktiivne ja mis passiivne suitsetamine. "Aktiivne suitsetamine tähendab seda, kui inimene ise teadlikult suitsetab: aktiivselt siis, kui ta suitsunälja korral võtab sigareti ja suitsetab; passiivselt aga siis, kui ta satub või läheb suitsetaja seltskonda – siis ta nagu paneks ise suitsu ette. Passiivse suitsetamise all mõtleme seda, kui mittesuitsetaja viibib tubakasuitsuga saastatud keskkonnas," selgitab Tiiu Härm.

"Kui sigaret süüdatakse, siis põlemisprotsessis tekivad kõrgel temperatuuril mürgised ained: vabanevad vingugaas, tõrvained, kantserogeenid ja nikotiin. Kui inimene tõmbab tossuga need endale kopsudesse, on see peavoog, mis ei ole nii mürgine kui kõrvalvoog, mille suitsetaja välja hingab." Miks? "Sest kõrvalvoogu läheb kõik see toss ja keemia ja mürgised ained, mis hõõguva sigareti otsast kogu aeg õhku lähevad, pluss see, mida suitsetaja välja hingab. Kõrvalvoos on mürgiseid aineid ja ühendeid rohkem – mittesuitsetaja hingamisteed ei ole nendega kohanenud."

 

Rõdudel ja akendel suitsetamine
 

Kõik me teame, et kui suitsetaja tõmbab sigaretti kinnises ruumis, saastub sealne õhk kohe. "Kui sellises toas, kus suitsetaja suitsetab päevas paki sigarette, on mittesuitsetaja, siis sama aja jooksul suitsetab mittesuitsetaja passiivselt 7–8 sigaretti. Oluline on veel teada, et see suitsuving ei ole 80 protsendi ulatuses nähtav. Seega on siseruumides suitsetamine täiesti välistatud," leiab nõustaja ja lisab: "Kõik, kes peavad suitsetajaga koos elama, on passiivsed suitsetajad. Siin ei aita ka õhupuhasti all suitsetamine või suitsu aknast väljapuhumine." Ohtlikud kemikaalid jäävad riietele, mööblile ja vaipadele mitmeks päevaks, isegi kuudeks, ning kahjustavad nii märkamatult meie tervist.

Aga kas asi on parem, kui suitsetatakse rõdul, aga naabril on aken lahti? Kui ohtlik on see mittesuitsetajaile?

"Suitsetaja ise ei taju suitsulõhna adekvaatselt, ta ei oska hinnata, kui palju suitsuhais teisi häirib ja mõjutab. Kui sel juhul mittesuitsetaja ütleb, et see teda häirib, ja palub seal mitte suitsetada, siis peaks suitsetaja sellega arvestama.

Rõdudel ja aknalaudadel ei ole hea suitsetada sellepärast, et suitsuhais ja tubakakeemia tulevad nii avatud ukse või akna kaudu kui ka koos suitsetaja riiete ja juustega jälle tuppa tagasi, lisaks lendub veel see naabrite rõdudele ja akendesse. Niipea kui inimene tunneb suitsulõhna, on ta passiivne suitsetaja."

Eriti hull on lugu siis, kui naabritel teeb imik rõdul lõunauinakut ja suitsutoss tuleb lapsele peale. "Mittesuitsetaja kopsud, eriti lastel ja noortel, kel kopsud ei ole veel täielikult välja kujunenud, on väga tundlikud välisärritajate suhtes: need ei ole veel suitsuga kohanenud, nagu on suitsetaja kopsud ja hingamisteed."

Tiiu Härmi sõnul ei aita isegi see, kui naabritel on aknad suletud. "Esiteks, suitsetaja ei näe, kas naabritel kõik aknad on suletud – selleks peaks ta väljas olema ja vaatama –, ja teiseks imbub suitsulõhn läbi suletud akende ja ventilatsiooniavade tuppa, rääkimata sellest, et igaüks võib hetke ajel akna tuulutamiseks valla paisata. Samuti ei aita suletud akendega toas suitsetamine, sest mingil momendil on vaja see aken niikuinii lahti teha, et tuba tuulutada ja ka ise värsket õhku hingata."

 

Miinimum on viis meetrit
 

Õues peaks suitsetaja jalutama akendest ja eesuksest vähemalt viie meetri kaugusele, enne kui sigareti läidab. "Loomulikult võib ta ka kaugemale minna, aga ka sel juhul peab ta vaatama, et tema otseses läheduses ei oleks mänguväljakut, keegi ei seisaks ta läheduses ega jalutaks kasvõi lemmikloomaga. Lisaks oleneb suitsuhaisu levik tuule suunast ja tugevusest," nendib dr Härm.

Kaasinimestest hoolivad suitsetajad peavadki olema tähelepanelikud oma ümbruskonna suhtes – see on viisakus ja teistest lugupidamine. Nii võiks suitsetaja jälgida bussi oodates, et ta ei segaks oma tegevusega teisi.
"Seaduse järgi ei tohi bussiootepaviljonis suitsetada, aga kui suitsetaja vähegi inimestest hoolib, siis ta astub neist umbes kümme meetrit kaugemale, jälle olenevalt tuule suunast ja tugevusest."

Kahjuks ei ole kõik suitsetajad nii hoolivad, kui nad võiksid. "Uuringute järgi 25 protsenti igapäevasuitsetajatest ei hooli lähedastest ega ümbritsevatest inimestest. Nad suitsetavad ka siseruumides," vahendab nõustaja kurba statistikat.

 

Uued vidinad võimutsevad

E-sigaretid on suitsetamismaailma uustulnukad. "E-sigareti aurupilv, mida välja hingatakse, ei ole puhtalt veeaur. Seal sees on ka nikotiin, propüleenglükool, mis ärritab hingamisteesid ja silmade limanahkasid, glütseriin, igasugused maitse- ja värvained – kõik need lagunevad aurustudes jääkproduktideks, mis võivad olla tervist kahjustavad kantserogeenid. Läbi e-sigareti, kus ei toimu põlemist, ei saa me küll vingugaasi ega tõrvaineid, aga me saame rohkesti ärritavaid ja kahjustavaid mürke, mis mõjuvad tervisele kahjulikult.

E-sigareti ohutust ei ole teaduslikult tõestatud. Just sellepärast me ei soovita e-sigarette kellelegi, ka mitte tubakast loobumise vahendina, sest see on nikotiini ühe omastamise vormi vahetamine teisega. Ka e-sigareti aurupilv ei ole ümbritsevatele ohutu, nii et ka sellest tuleks mittesuitsetajatel eemale hoida," hoiatab nõustaja.

Üha rohkem ilmub meie keskkonda ka vesipiibukohvikuid, kus eksootiliste kaadervärkide taga saab vesipiipu tõmmata. "Arvatakse, et vesipiibu tegemine on seltskondlik ajaviide ja kahjutum kui sigareti suitsetamine. Tubaka põlemise saadused tulevad läbi veefiltri ja see siis nagu puhastaks nendest. Tegelikult on see vale jutt.

Eriti ohtlik on vesipiibu suitsetamine siseruumides. Ohtlikuks teeb selle vingugaasi kontsentratsioon, mis võib olla isegi sada korda suurem kui ühe suitsu suitsetamisel, sest inimene veedab vesipiipu tehes vingu sees nii mõnigi kord tund või kauem." Välikohvikutes läheb vähemalt osa sellest vingugaasist õhku.
Õnneks on paljud kohvikud pannud üles sildid, mis õhutavad suitsetajaid ümbritsevatelt inimestelt enne sigareti läitmist luba küsima, või lubatakse suitsetada vaid kindlates laudades.
"Õigupoolest peaks olema toitlustamiskohtade väliterrassidel suitsetamine keelatud. Ja nii see paljudes kohtades ongi," kinnitab dr Härm.

 

Ütelda või mitte?
 

Ühiskond on aina rohkem proovinud mõelda mittesuitsetajate heaolule. Paljude hoonete, näiteks ostukeskuste ja büroohoonete eesukse juurde on tekitatud suitsetamisvabad alad, tänu millele saavad inimesed majadest sisse-välja kõndida ilma suitsupilvest läbi minemata. Nii mõnedki korteriühistud on loonud omad reeglid suitsetamise kohta: akendel ja rõdudel on suitsetamine keelatud, trepikodades ja eesukse läheduses samuti.

Üldiselt tuleks mittesuitsetajatel veidi aktiivsemalt oma õiguste eest välja astuda ja ütelda, kui kellegi sigaretisuits segab. Aga alati tuleks olukorda enne hinnata, sest kaaskodanike korrale kutsumisega ei tohiks ennast ohtu seada. Lisaks jääb mittesuitsetajale sageli võimalus ka ise kaugemale liikuda, mida võiks vajaduse korral ka teha.

"Alati peab ennast säästma ja olukorda hindama," annab Tiiu Härm nõu. "Ei maksa maailmaparandaja olla, kui sul ei ole selleks šanssi või võimalust."

Viimasel ajal on rohkem uuritud õhusaastes (sealhulgas tubakasuitsusaastega õhus) olevaid peenosakesi. On leitud, et mida peenemad need mürgised osakesed on, seda rohkem tervist kahjustavad. Suitsetajate sagedane argument oma suitsetamise õigustamiseks ongi meie elukeskkonna saastatus: kui näiteks linnas suure tänava ääres elades saab ka mittesuitsetaja niikuinii suure portsu autode heitgaase, siis see pisike sigaret ei tee sellega võrreldes ju mitte midagi, ütlevad nad.

"Tubakasuitsu sees on nikotiin, mis tekitab sõltuvust; tõrvained, mis ladestuvad kopsudesse; seal on sees vingugaas, raskmetallid, kantserogeensed ained." Väljahingatav tubakasuits sisaldabki peeneid ja ultrapeeneid osakesi, mis on meie tervisele eriti kahjulikud. Seega ei peaks ükski mittesuitsetaja endale tervist kahjustavaid ühendeid juurde laskma anda.

 

Üks hea omadus
 

"Passiivsetel suitsetajatel on oht kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või kopsuvähi tekkeks 24 protsenti suurem kui puhtas keskkonnas elaval mittesuitsetajal. Samuti on passiivsel suitsetajal 25 protsenti suurem südame-veresoonkonnahaiguste risk," hoiatab tubakast loobumise nõustaja.

"Tubakal on ainult üks hea omadus: sellest võib päeva pealt loobuda. Kui inimene loobub suitsetamisest, siis väljutab ta oma kehast vingugaasi ühe ööpäeva jooksul; 2–3 ööpäevaga kaob organismist nikotiin ning keha talitlused hakkavad normaliseeruma ja taastuma: hapnikuga varustatus on parem, vererõhk langeb, pulss aeglustub, kopsutalitlus paraneb. Keha toibub. Seda aga ainult siis, kui ei ole veel tekkinud pöördumatuid muutusi," räägib Tiiu Härm. "Loobuda ei ole kunagi hilja! Tubakast loobumise nõustamise teenus on tasuta ja selleks ei ole vaja saatekirja, kuigi soovitatav on eelregistreerimine."

Sarnased artiklid