Miks sinu sirel ei õitse? Maailma kauneim sirel võiks olla see...

Jüri Annist
Pisima nüansini harmoneeruv värvusmuusika on ’Krassavitsa Moskvõ’ lummuse üks tahk, ületamatult meeldiv tugev lõhn on tema teine etteaste. | Jüri Annist

Vene sort ’Krassavitsa Moskvõ’ võiks vabalt kanda maailma kõige kaunima sireli tiitlit.

Kui keegi võtab sul nööbist, vaatab sügavalt silma ja küsib: „Ütle, milline on kõige ilusam roos?”, siis püüa jääda viisakaks ja ära esita vastupärimisi: „Kuidas sa ometi võid nii lolli küsimuse esitada? Roosisorte on tuhandeid – mille järgi ma peaksin selle ühe ja ainsa esile tõstma?”

Sama vastus sobiks loomulikult teistegi sordirikaste taimede puhul: „Nimeta kõige ilusam floks, päevaliilia, pojeng, elulõng jne.”

Harilikul sirelilgi (Syringa vulgaris) on üle tuhande sordi, nende seast kedagi kilbile tõsta peaks olema sama ilmvõimatu. Ometi osundavad paljud asjatundjad sordile ’Krassavitsa Moskvõ’.

 Olen sellise valikuga päri, tegemist on äärmiselt kauni sireliga. Kui näiteks väga populaarsed tippsirelid ’Andenken an Ludwig Späth’ ja ’Madame Lemoine’ on pisut üksluiselt ühevärvilised – esimene punane ja teine valge –, siis Moskva iludus jõuab oma põhivärvuseni üle mitme alamtooni.

Tema õiepungad on omapärase, pastelse koloriidiga, mille kirjeldamiseks kasutatakse mõistet „violetjasroosa”. Omalt poolt pakuksin täiendina sõnapaari „suitsja nüansiga”. Õienuppudest avanevad õrnroosad täidisõied, mis üsna nobedasti muutuvad puhasvalgeks.

Pisima nüansini harmoneeruv värvusmuusika on ’Krassavitsa Moskvõ’ lummuse üks tahk. Tugev ja ületamatult meeldiv lõhn on tema teine etteaste. Kui paned iluduse õisikutega oksad tuppa vaasi, siis peaksid paljud superkallid lõhnaõlid hiilima kikivarvul nurka häbenema.

Imelise sordi looja on kuulus Vene sireliaretaja Leonid Kolesnikov, selle kirjeldus avaldati 1947. aastal. ’Krassavitsa Moskvõ’ on keskvarane, tugevate võrsetega põõsas. Õiepöörised on kuni 25 cm pikad ja 12 cm laiad. Heas kasvuhoos põõsas õitseb rikkalikult ja kaua.

 

 

Vähemalt kuus tundi päikest
 

Sirelid on meil laialt levinud aiataimed, vanasti kasvas neid pea iga talu juures. Järelikult on tegu väga lepliku ja vähenõudliku taimega. Esmamulje põhjal võiks arvata, et sireli võid istutada kuhu tahes – küll ta kasvab. Päris nii see paraku pole: sordisirelite puhul tasub püüda täita mõningaid nende tahtmisi.

Kuhu ja kuidas peaks sireli aias istutama, et ta oleks lopsakas ja õitseks ennastunustavalt?

* Kasvukoht olgu kindlasti päikesepaisteline. Üksmeelselt väidetakse, et kuus tundi päikest päevas on miinimum, mida sordisirel peab saama. Kui täispäikest pole võtta, siis nimetatud kuus tundi peab olema õhtupoolne päike, kuna hommikupoolne ei aja asja ära. Olen teadmatusest pakkunud sirelile päeva esimese poole päikest, ent olin sunnitud ta ümber istutama – ta lihtsalt ei suvatsenud õitsema hakata.

* Muld olgu huumusrikas, viljakas ning nõrgalt happeline kuni neutraalne (pH 6–7). Kuna harilik sirel on pärit Balkani poolsaare lubjakivistelt mäenõlvadelt, siis üsna erandliku aiataimena lepib ta ka pisut aluselisema mullaga. Osundatakse, et kasvukoha mulla pH võib olla isegi kuni 7,5.

* Niiskus. Sirelile meeldib, kui muld on püsivalt parasniiske. Eriti esimesel kasvuaastal jälgi, et noor sirel ei kannataks põuda. Teisalt, sirel ei ole mingil juhul nõus kasvama „jalad vees”. Kõrge põhjavee taseme korral moodusta kõrgpeenar ja istuta oma sirel(id) sinna.

* Asupaik. Ära istuta sirelit müüride või hoonete lähedale. Talle ei meeldi, kui juurestiku arengut takistab maasisene vundament.

* Õhk peab saama põõsa ümber vabalt liikuda, seisva õhu korral suureneb seenhaiguste leviku oht.

* Vahekaugus. Ritta istutatuna jäta taimede vahele vähemalt kaks meetrit ruumi.

 

Ära unusta väetada!
 

Väetamine on sireli kasvatamisel tarvilik tegevus, eriti siis, kui muld on loomuldasa liivaseguselt lahja. Rammutamine on lausa hädatarvilik juhul, kui sinu sirel kasvatab suvega vaid 30–40 cm pikkused võrsed. Samas ei tohi lämmastikusisaldus minna mullas liiga suureks, sest siis hakkab sirelipõõsas vohama, aga ei õitse.

Kui on võimalik, siis laota sügisel põõsa alla ämbritäis kõdusõnnikut või komposti (sobib ka linnusõnniku kompost). Loomulikult ära unusta sõnnikut sisse rehitsemast või sellele pisukest mullakihti peale puistamast. Varakevadel, pärast lume sulamist, raputa põõsa ümber 200 g lämmastikuvaest kompleksväetist, mille toimeainete (NPK) sisaldust väljendab arvurida 5 : 10 : 10. Parema puudumisel võid kasutada ka väetist 10 : 10 : 10.

Teine väetamisskeem ei eelda sõnniku kasutamist. Nüüd tarvita kevadel kohe pärast põõsa lehtimist fosforirikast väetist sisaldusega 8 : 32 : 16. Ka seda väetist kulub põõsale 200 g. Veel kord annusta sedasama väetist juuli lõpus, ikka 200 g põõsa kohta.

 

Miks sirel ei õitse?
 

Mõnikord keeldub sirel õitsemast. Põhjuseid on mitmeid:

1. Liiga varjuline kasvukoht.

2. Hilised külmad on õiepungi kahjustanud. Peame olukorraga leppima ja ootame järgmist aastat. Õnneks esineb seda kahjustust harva.

3. Valel ajal lõikamine. Kevadel lõigates lähevad koos okstega kaduma ka õisikupungad.

4. Vanadus. Põõsa vananedes väheneb tema õitsemislust.

5. Lämmastikuga üleväetamine. Muru sees kasvav sirel võib murule antud väetisest saada ülemäärase koguse lämmastikku. Probleemi leevendamiseks püüa vähendada mulda sattuva lämmastiku kogust. Manusta sirelile lisaks fosforväetist ja/või kondijahu.

6. Ebapiisav juurestik. Probleem võib ilmneda, kui sireli kasvukohas on muld liiga märg või kui istiku juured olid potis tugevasti ümber poti keerdunud. Istuta sirel ümber kõrgpeenrasse. Jäta keerdunud juurtega istik ostmata.

7. Põhjust justkui pole, aga ei õitse ja kõik. Appi tuleb võtta vanad tuntud võtted, mida kasutatakse viljapuude puhul, kui need vilja kanda ei viitsi. Järgnevate pisut kummaliste protseduuride eesmärgiks on häirida toimeainete sisseharjunud liikumist taimes. Seeläbi saab taim signaali, et senine mugav elurütm võib saada otsa ning tuleb olla valmis raskete aegade saabumiseks.

Järelikult on vaja asuda järglasi muretsema. Selleks tuleb esimese asjana hakata õitsema. Kui oled raudse närvikavaga, siis löö nael sireli tüvesse. Kui selline tegevus tundub selge barbaarsusena, siis seo mittevenivast materjalist side tihedasti sireli tüve ümber. Tüve jämenedes soonib side sisse ja mahla liikumine tüve kudedes on häiritud. Sama tulemuse annab tüvve löödud nael.

Eemalda side või nael, kui õied on ilmunud või kui võtted siiski pole andnud tulemust.

Leebe loomuga inimestel soovitatakse võtta kirves õlale, käia ümber puu ja selgitada talle kõva häälega, et kui õisi tulemas pole, lähed tulepuudeks. Kuigi viimase aja uuringud on tõestanud, et taimede aistingud on hoopis sügavamad, kui arvata oskaks, ma siiski selle meetodi efektiivsusesse ei panustaks.

Käesoleva kirjatüki ettevalmistamisel sattusin puu „äratamise” meetodile, mida julgeksin soovitada. Võta korralik paksu seinaga voolikujupp ja tümita sellega paar nähvakat maapinna lähedal vastu sireli tüve. Säti löökide tugevus nii, et need koort ei vigastaks. Sobiva vooliku puudumise korral kasuta lapikut vetruvat puiduliistakut. Laksi sellega sireli tüve, aga ikka nii, et koor pudiks ei läheks.

8. Osa sirelisorte ei õitsegi igal aastal. Soodsal õitsemisaastal on õisikuid sedavõrd rohkesti, et järgmisel aastal peavad põõsad sellest pingutusest kosuma. Ühesõnaga: sirelid käituvad sarnaselt paljude viljapuudega. Noor vastistutatud sirel, ümberistutatud põõsas ja tugevasti tagasi lõigatud taim hakkavad õitsema alles 2–4 aasta pärast.

Sarnased artiklid