Meelerahu liigsete asjadeta
Tiina Lang
Konkursi "Kodu kauniks 2018" finalist. | Juta Kübarsepp

„Kodus on hea elada, kui sul on ainult need asjad, mida kasutad,” leiab joogatreenerist Kadi (40).

Hele, helge, maitsekas … Nüansside ja detailideni läbimõeldud, sobitatud, sätitud ja korrastatud. Kodu, kus tekib tunne, et nähtamatud tolmukübemed elamisse ei tungigi. Neile märksõnadele võiks lisada veel nii mõnegi, kui kohtuda Kadiga tema pooleteise aasta eest Tallinna äärelinna ostetud kolmetoalises korteris, mille planeeringut peab ta oma vajadustest lähtuvalt ideaalseks. Elamise valdavalt valget-halli värvigammat ergastab killuke musta, millele lisavad mõnusat mahedust mööbli pehmed puidutoonid ning kuldsetes pottides toataimed.

„Esmalt ehk tundub, et siin värve justkui polekski, aga süvenedes näed, et on rohelist ja sinist ja … Suuremad sisustusesemed on neutraalsetes toonides, väiksematega saab aktsenti lisada,” sõnab joogatreeneri ja My Fitnessi klubi ühe juhatajana töötav Kadi, kellele meeldib Põhjamaade stiil.

„Meie elutempo on kiire, ümberringi on palju sagimist ja sahmerdamist. Kui kodukeskkonnas on rahulikud, neutraalsed toonid, siis puhkad paremini.”

Varem elas ta koos väikese poja Emiliga Tallinnas Kalamajas, ent ihkas sealt ära, kuna keskkond polnud lapsesõbralik. „Otsisime elukohta, mis oleks mere lähedal, kergliiklusteede ja avaramate mänguväljakutega, et saaks rohkem õues viibida. Oleme väga rahul nii praeguse kodu asukoha kui ka ümbruskonna miljööga.”

Kadi täheldab, et enamasti ei kolita Kalamajast äärelinna uuselamurajooni, aga seal elades oli nende eluviis üsna tubane. Uues asupaigas on pere vabal ajal enamasti õues.

„Liigume palju rattaga, lähedal on meri ja metsad. Vaimsele tervisele ja lapsele kasvukeskkonnaks sobib see kant ideaalselt. Paljudele tundus meie otsus kesklinnast ära kolida kummaline, aga meie oleme ülirahul ja soovitan väga teistelegi.”

 

Üks ese täiendab teist
 

Kui Kadi oli korterivõtmed kätte saanud, võis ta juba paar nädalat hiljem esimesi soolaleivakülalisi võõrustada, sest oli jõudnud kodu sisustada. Vaid köögimööblit pidi ta paar kuud ootama. „Asjad, mis meid kõnetasid, leidsime päris kiiresti. Esimesena diivani, mille jalad asetsesid natuke viltu. Mõtlesime, et ülejäänud mööblil võiks olla samamoodi,” meenutab Kadi, kuidas ta üht eset ostes jälgis teist, takseerides, kas see täiendab eelmist või mitte. „Erilist visiooni ma eelnevalt ei loonud. Olen kiire otsustaja ja pigem impulsiivne: kui mulle midagi meeldib, siis ostan ära ega hakka teistesse salongidesse minema mõttega, et äkki leian veel midagi paremat. Kui mind miski kõnetab, siis järelikult on see minu asi.”

Kadile on tähtis, et korteris valitseks läbivalt üks stiil. Kuna magamistoamööbel oli juba varem olemas, siis osteti juurde samas stiilis esemeid, mis pealegi on ruumisäästlikud: raamaturiiul asetseb kohe voodi kohal, kahele poole voodi alla jäävad suured sahtlid, toolipõhja all on samuti sahtel. Nii on tekkinud palju võimalusi hoiustamaks asju, mis muidu koormaksid nii korterit kui selle üldilmet ning mõjuksid ahistavalt.

„Oleme püüdnud enda ümber luua keskkonna, mis oleks vaimsele tervisele hea. Saame puhata, meie kodu on rahulik. Elame minimalistlikult, ei kogu asju ega tarbi üle,” jutustab Kadi, kes mõtleb enne paar korda, kui mõne ostu teeb. „Ma ei kogu endale träni, mis mind tegelikult kurnab või tekitab süümepiinu, miks ma neid asju ei kasuta või näiteks raamatuid ei loe. Ka raamatuid ma ei kogu, vaid annetan pärast lugemist, samuti loen hästi palju audioraamatuid. Klassikalised lasteraamatud meil on, aga kolides viisin väga palju asju Uuskasutuskeskusesse.“

 

Süümepiinad ja Konmari meetod
 

Kasutuseta seisnud esemed tekitasid Kadile süümepiinu. Neist loobudes kaasnes mõnus vabanemistunne. „Kodus on hea elada, kui sul on ainult need asjad, mida kasutad,” rõhutab ta. Alles on siiski hoitud ka mõned emotsionaalse väärtusega esemed. Kadi lähtub Jaapani filosoofi Marie Kondo loodud meetodist, mis soovitab vabaneda kõigest, mida pole kuus kuud kasutatud või kätte võetud.

„Võib mõelda: kui keegi on midagi kinkinud, siis kuidas ma viskan ära kingituse, mida ma ei ole isegi kasutanud? Konmari filosoofia järgi täitis asi oma eesmärgi juba hetkel, mil see üle anti: kinkija sai andmisrõõmu, kingituse saaja selle avada ja vaadata. Piisab, kui see on sünnipäevanädalal laua peal,” selgitab Kadi, lisades, et kui inimene leiab, et kellelegi teisele teeks see rohkem rõõmu, siis tuleks asi ära anda.

„Tunned end rõõmsana, sest ega kinkijagi taha sinu kodu koormata. Temal on samuti hea meel, et kingitus leidis omaniku, kes seda tahab.” Kadi nimetab, et pigem tunneb ta süümepiina, kui keegi kinkis talle näiteks kõrvarõngad, kuid need seisavad ja koguvad tolmu. „Annan nad ära teadmisega, et kõrvarõngad leiavad uue omaniku, kes neid kannab.”

Kadi meelest on märksa toredam, kui riiulid on tühjad ja neil on vaba pinda. „Kui Marie Kondo filosoofia muutus menukaks, siis andis see mulle veel rohkem jõudu ja kinnitust, et minu teguviis on õige,” tõdeb joogatreener, kes väldib ja püüab vähem kasutada ka plasti. Poest puuvilju ostes on Kadil kaasas oma võrguke, pähklite jaoks paberkotike jne. „See sobib mulle hästi.”

 

Iga asi kindlas kohas
 

Kadi kodu püsib ülimalt korras ja korrektne, sest tal on kindel põhimõte: koju tulles tuleb iga asi viia kohe oma kohale. „Ära otsi ajutist kohta, kuhu see käest panna. Tee üks samm rohkem ja pane ese oma kohale,” soovitab Kadi, kellele meeldib, et kodu on rahulik ja puhas. „Pärast väsitavat tööpäeva on mõnus siia tulla, kui kuskil midagi ei vedele ega näe asjade mägesid, mida on vaja koristada.”

Triikimist ootavat pesukuhja ei hoia ta silme all hunnikus, sest see tekitaks süümepiinu, vaid dekoratiivses, reisisumadani meenutavas riidest kotis. Kui on triikimise aeg, siis ta pesuga tegelebki.

Kuna ka Kadi nelja-aastane poeg on harjunud korda pidama, siis neil kindlat kodu koristamise päeva ei olegi. Liiatigi ei meeldi talle mõte, et puhkepäeva hommikul ärgates tuleks haarata mopi järele. Nädalavahetus olgu vaba, et koos pojaga sõita linnast välja. Mõnda spaasse, suvel mereranda, kodukohvikute päevale … „Mulle meeldib, kui vaba aeg on organiseeritud ja sisustatud meeldiva tegevusega. Seda võiks rohkem planeerida ja mõelda, mis endale enim sobib.”

Kadi elamises pole märgata midagi pilku riivavat. Ka kõik väikesed vidinad, topsikesed ja purgikesed riiulitel on oskuslikult valitud ning sobituvad üksteisega. „Aksessuaare pole ma ekstra otsinud, need on reisidelt või mujalt juhuslikult leitud. Mööda poode me ei saali,” avaldab Kadi. Ta püüab vähem tarbida ja asju koguda ka seetõttu, et oleks võimalust üksjagu reisida. „Teeme sedagi minimalistlikult, väikese kohvriga. Eelkõige hangime elamusi ja kogemusi.”

 

Külalislahkus ja organiseeritud segadus
 

Elutoa ristkülikukujulisi aknaid ja seinapinda katavad vanillivalged kardinad, mis meenutavad talviseid õrnu, õhulisi lumevaale. Silm puhkab ja meel rahuneb. Samas ei tähenda ülim korrastatus, et siin ei tohiks istuda ega astuda.

„Mulle on oluline, et kodu oleks lapsesõbralik ja saaks külalisi vastu võtta,” toonitab Kadi, kellele meeldib õhtusööke vaaritada. Ta on õppinud ka toitumisnõustajaks ning peab kööki kodu südameks. „Tähtis on, et laua äärde mahuks palju külalisi ja lapse sõpru. Et neil oleks siin huvitav ja turvaline.” Ema ei heiduta, kui põnnid on keset põrandat mingi mängu ehitanud – ta laseb neil seda ka järgmisel päeval edasi mängida. „See on nii-öelda organiseeritud segadus. Aga lastepeo jäljed koristame koos külalistega ära, sest nad teevad sedasama iga päev ka lasteaias.”

Kodu on Kadile eelkõige puhkamise koht, kus kohustused ei tohiks endast märku anda ega elanike rahu häirida. Joogafilosoofia on talle õpetanud oskust elada mõistlikus kasinuses, tarbida võimalikult vähe ja väärtustada meelerahu loovat keskkonda selleks, et oleks erksust ja energiat kogeda külluslikke elamusi. Nii kodus kui väljaspool seda.

Sarnased artiklid