Suvekoduks maakodu. Näpunäited vana maja taastamiseks
Ivi-Els Schneider
sisearhitekt
Kõik oleneb majaomaniku soovidest, milleks ja mis tasemel vana maja taastatakse. | Shutterstock

1960. aastatel alguse saanud suvilakooperatiivide rajamine tekitas suure huvi omada suvekodu looduskaunis paigas. See trend püsib siiani.

nimeste eluviisid on erinevad: kui paljud rahulduvad puhkusega tihedalt asustatud suvilarajoonides naabritega suheldes, siis on ka neid inimesi, kes hindavad privaatsust, rahu ja vaikust. Ka romantikaihalus on mõnele mugavusest tähtsam.
Eesti elu oli kuuekümnendatel võrreldes sõjaeelsega tundmatuseni muutunud. Talunikest olid saanud kolhoosnikud ja linnaelu tundus ahvatlevam ja kergem kui maal rügamine. Talud ei läinud enam isadelt poegade kätte, paljud maakodud jäid tühjaks ja seisid hüljatuna.
Kuid eestlased on alati olnud loodusrahvas, kes naudib metsavaikuses ja merekohinas üksiolemist.
 

Loomerahva valikud
 

Mul ei ole täpseid teadmisi, kes olid esimesed vanadesse talukohtadesse suvekodude rajajad, aga mäletan neid, mida ise näinud olen. Tundub, et esimeste seas olid loomeinimesed, kes alati on käinud natuke „oma rada” pidi. Muidugi olid ahvatlevamad piirkonnad maakodu omamiseks kaunid paigad mere läheduses ja muinasjutulised Eesti saared.

Lahemaal on väga palju vanu elamuid saanud suvekodudeks. Tühjalt seisnud lagunevad majad leidsid uued omanikud, kes neid entusiastlikult ellu äratasid. Eks maamajade ehitusel oli erinevaid arusaamu ja stiilitunnetust. Nõukogude Eesti elas oma ideoloogiaga muust maailmast eraldatuna ja inimeste silmaring ei saanudki eriti avar olla. Tore, kui oli aimu Eesti ehituskunsti traditsioonidest ja maamaju ei muudetud kentsakateks monstrumiteks. Kuna Lahemaa oli juba Vene ajal muudetud looduskaitsealaks, siis sellel kandil hoiti silma peal ja suuri veidrusi ei olegi seal näha.

Mäletan esimest külastust Lahemaal Koolimäel vanasse palkmajja suvekodu rajanud perekonna juurde. See meeldis mulle väga. Väike palkmaja oli väliselt muutumatuna säilitatud, interjööris oli endiste aegade meeleolu. Väga tore, kui vana maamaja erineb tundmatuseni linnaelamisest, sellist vaheldust ongi tarvis. Puhkus looduskaunis paigas ei vajagi erilist eksklusiivsust, lihtne eluviis võimaldab täielikku lõõgastumist ning põhiline tegevus toimub õues.

Paljud pikalt tühjana seisnud maakodud olid väga halvas seisus, ehitustööd olid aeganõudvad ja keerulised. Praegune põlvkond ei kujuta ette, millised olid ehituspoed nõukogude ajal: oli saada natuke naelu, algelisi halva kvaliteediga tööriistu, kuid vajalikke ja elementaarseid ehitusmaterjale poodides ei olnud. Kogu ehitusmaterjalidega varustamine käis tutvusi kasutades ja meeletu vaevaga.

Vana maja taastamist saidki enda peale võtta aktiivse ellusuhtumisega inimesed, kes ei peljanud raskusi ja nägid vaimusilmas lõpptulemust – kauniks muudetud maakodu. Õnnelikud olid need, kelle suvemaja ei jäänud elukohast kauge maa taha. Eriti vaevarikkad olid sõidud saartele, kuhu minekuks oli nõukogude ajal ka piiritsooni sõidu luba vaja.

 

Unustamatud kogemused
 

Olen ise sellise vana talukoha elluäratamise läbi teinud, ehitasime nooruspõlves,1970. aastatel sõpradega suvekoduks vana talukoha Vormsil. See aeg oli kuldaväärt kogemus ja siiani tore mälestus.
Tol ajal oli Vormsi veel avastamata ja üsna mahajäetud paik, aga seetõttu ka äärmiselt romantiline. Esimene tutvus külaga, mis kunagi oli olnud koduks kolmekümnele perele, oli kurvavõitu – alles oli vaid neli hoonetega kohta. Kahes neist elasid alalised kohalikud ja ühes suvitajad. Meie talu oli kunagi kuulunud Vormsi saare koolijuhatajale.

Uurisime saare ja oma talukoha ajalugu. Vormsi põlisasukad olid enamikus rootslased, kes sõja jalust pea kõik saarelt lahkusid.

Tühjaks jäänud täiesti korralikesse majadesse tulid elama sõja läbinud inimesed ja eluheidikud mujalt. Seltskond oli kirju ja paljudel puudus arusaam oma kodu väärtustest ja vajadustest. Tarbiti olemasolevat, ise midagi panustamata, mistõttu paljud kaunid talukohad kaotasid endise hiilguse. Kunagisi eluasemeid meenutasid vaid korstnad elumöllus alles jäänud sirelivõsas …

Meie talu elumaja õlgkatus oli sisse kukkunud ja selle kiire taastamine tundus lootusetu. Alustasime kõrvalhoonest, mille katus oli alles ja seega maja konstruktsioon säilinud. Elasime telkides, süüa tegime lõkkel. Igasugust abi saime naabertalu suvitajailt. Suvised nädalalõpud ja puhkused olime vormsilased. Praamisõit saarele oli väga eriline, praame käis harva ja lisareise tehti erakordsetel juhtudel. Seetõttu jäime sageli esmaspäeval tööle hiljaks ning kirjutasime seletuskirju.

Suurt vaeva nägime prahi koristamisega, seda oli meeletult palju. Kõik ehitustööd tegime ise, õppisime töö käigus. Ega meil majanduslikult ka priisata olnud, olime lihtsalt entusiastlikud optimistid. Rassisime varavalgest hilisõhtuni. Ehitusmaterjalidega oli keeruline, saarelt polnud saada midagi, kogu kraami vedasime mandrilt. Mäletan, et laudpõrandad saime Tallinnas ühe kooli võimlast lammutatud põrandast.

Tegime ise ka metsa ja käisime saekaatris palkidest prusse saagimas. Meil oli sageli sõpru abiks, õues söögilauas oli vahel kuni kakskümmend suud. Vormsi metsad olid metsmaasikaid ja kuuseriisikaid täis, põldmarju korjasime ämbrite kaupa, mehed püüdsid kala. Tallinnas elasime kõik ju „kõigi mugavustega” korterites ja seega nautisime lihtsat maaelu täiel rinnal.

 

Tagantjärele meenutades oligi kõige vahvam periood ehitusprotsess. Kui väikese maja elamiskõlblikuks saime, oli elu isegi igav.

Arvan, et umbes nii rassisid kõik, kes käest lastud vanu maamaju taastasid. Nõukogude aja lõpu poole oli selliseid suvekodusid päris palju. Naljakas oli see, et aastaringsed kohalikud elanikud ei armastanud suvitajaid. Neile ei meeldinud „linnavurled”, kelle elamised olid ilusamad ning kes käisid maal elu nautimas ja puhkamas. Praegu arvan, et tänu suvitajatele on säilinud väga palju vana taluarhitektuuri. Sellele perioodile oli iseloomulik ka vana mööbli ja kodutarvete uuesti avastamine ja au sisse tõstmine.

Suvekodude rajamine maamajadesse kestab tänini. Olen võrrelnud oma nooruspõlve võimalusi nüüdsetega: heameel on teada, et nüüd on kõik võimalused ehitamiseks ja energia ei kulu mõttetute takistuste ületamisele.

Inimese elus on mitmeid etappe ning vastavalt sellele valitakse elukohta ja eluviisi. Paljud, kelle tööpõlv linnas läbi saanud, on kolinud alaliselt maakodusse elama.

 

Mida jälgida vana maja puhul

Kui tahetakse end kurssi viia vanade hoonete restaureerimisega, siis informatsiooni selle tarvis leiab mitmetest kanalitest. Alustuseks mõned näpunäited.

Vanu taluhooneid on erinevas seisukorras. Mõned on väga lagunenud, kuid on ka suhteliselt heas korras vanu hooneid. Tavaliselt saab hoone seisukorrast aru katuse järgi: kui katus on enam-vähem korras, pole hoonel erilisi kahjustusi. Hoolikalt peaks vaatama vundamenti, osadel majadel on nõrk koht just vundament ja maja on viltu vajunud.

Vana maja ostes peaks oskama selle seisukorda hinnata. Kui endal selleks oskused puuduvad, tuleks paluda appi spetsialist.

Enamik Eesti talumaju on palkhooned. Elamuks on neid viimistletud nii väljast kui seest. Välisviimistluseks on laudis ja interjööris on palksein tavaliselt kaetud papiga, millel mitu kihti tapeeti.

Alustama peaks viimistluskihtide lammutusest, sest pinnaviimistlusel ei ole mõtet, kui ei ole selge hoone konstruktsioonide seisukord. Kui hoone on katus on eterniidist, tuleks see vahetada nüüdisaegse katusekatte vastu.

Kui põrandad on viltu vajunud, siis ilmselt on põrandatalad läbi. Need tuleb välja vahetada või valada aluspõrand betoonist.

Kui põrandad on enam-vähem sirged, siis tuleks kindlasti säilitada vanad laudpõrandad. Need on tavaliselt uhketest laiadest laudadest ja täispuidust, millelt saab värvikihi maha hööveldada ja soovi korral jättagi naturaalse laudpõranda. Rehielamutes on vahel ka vahvaid kivipõrandaid, mida säilitada.

Palkmaja seinte väljanägemine võib olla väga erinev. On väga korralikke, aga ka kehvapoolse väljanägemisega palkseinu. Ilusal palkseinal on maakodus oma võlu, sest puit on soe ja naturaalne materjal. Selle saab samuti siledamaks hööveldada ja soovi järgi viimistleda.

Kui palksein on ebaühtlane, saab teda nähtavaks jätta osaliselt. Mingi osa võiks olla laudisega viimistletud (ka värvitud laudis sobib) ja kenam osa jäädagi nähtavale palkseinana. Palkseina saab katta pilliroomattidega ja viimistleda savikrohviga.

Paljudes vanades elumajades on kenad valgeks värvitud laudlaed. Need tasub kindlasti säilitada!

Vanad aknad on täispuidust ja taluelamule igati sobivad. Kui vähegi võimalik, siis saab need restaureerida, sest vanadel akendel on puit juba kuivanud ja püsib kenasti. Tavaliselt on aknad kannatada saanud just lõuna pool, kus temperatuur palju kõigub.

Siseuksed on sageli ära vajunud. Kui neid saab korda teha, siis tasub kindlasti säilitada. Kui ei, siis tuleks uued tellida vanadega sarnased.

Vana maja puhul ei peagi kõike ideaalselt loodiga sirgeks ajama – elamise jäljed kuuluvad vana maja iseloomu juurde.

Kõik oleneb majaomaniku soovidest, milleks ja mis tasemel vana maja taastatakse. Enamasti on eesmärk juba maamaja ostes teada: kas see jääbki suvekoduks või ehitatakse kapitaalsemalt, plaaniga sinna kohe või edaspidi aasta läbi elama asuda. Suveelamisele on nõudmised tagasihoidlikumad, saab väiksemate kulutustega läbi ajada. Igasuguseid läbiproovitud „nippe“ oskavad jagada need, kes on vana maja oma kätega remontinud.

Sarnased artiklid