Signe Kivi kutsub külla

Ele Praks
Kodu & Aed
30.08.2017
Saunas, millel korsten ainult kamina jaoks, on veel soe ja eilse sauna lõhn sees. Sauna ehitas Kalju seitsme aastaga. Üksi, oma kätega: tõi palgid metsast, tõmbas laastud, raius kokku. „Kui lumi on maas ja tiigis jääauk, on saun eriti mõnus,” kiidab Signe | Juta Kübarsepp

Ajakiri Kodu & Aed käis külas Signe ja Kalju Kivi värvikas maakodus - Kivikalju talus.

"Olge tähelepanelikud: kui paremal on suur kolhoosiaegne laut, tuleb varsti külavahetee, sinna pöörakegi ja siis jõuate kiira-käära umbes pooleteise kilomeetri pärast kõrge kuusehekini, mille taga on meie tagasihoidlik Kivikalju talu,” juhatab Signe Kivi – silmatorkav ja märgiline naine, kes ei ole eales varjanud, et istutamine, okaspuud ja aed on üks tema elu armastusi. 

Kiira-­käära teed palistavad kadakad ja kivid, põllud ja heinamaad. Kõrget kuusehekki raamivad kohisevad vahtrad ja sammaldunud kiviaed, taamal turvab talukohta tume laas. Põdrakanep, hobumadar, naat ja härghein on oma vägevuse haripunktis ja näivad suurejoonelise pintslitõmbega loodud maastikuaia ja korralikult hooldatud muru taustal olevat eriti üleloomulikult lopsakad. Õite hulgast on juba kustunud metsikuks läinud lupiinide ultramariin, aga Signe lepitab aasta­aegade vaheldumise kahetsust kiitusega: „Jube ilus on tegelikult! Siia sõites vaatad, et niidud on kohati siuke Piet Oudolf, et vähe ei ole. Katsu sa peenral sellist kooslust saada, aga kui loodusesse lähed – tohutult ilus, midagi polegi vaja! Tegelikult on vaja lihtsalt niita. Ja pole isegi vaja nii palju niita, olen ikka Kaljule rääkinud, et teeme üks aasta nii, et niidame ainult rajad sisse. Aga no kus sa sellega …”

Siiski ei ole Kalju üksi see, kes usinalt maja ja maa juures ordnungit valvab. Tegudest pulbitseva paari maakodu ja aed – kus lõpuks väga tihti tunnevad end koduselt ka Signe ja Kalju viis last ja viis lapselast, muid külalisi mainimata – räägivad värvika loovuse ja jõuliste visioonide kõrval ka äärmiselt nõudlikust korraarmastusest. Siin ei jäeta midagi juhuse kätte, välja arvatud see, mis juhuse kätte jätmist juba loomu poolest nõuab ja nõnda mängu ilule kasuks tuleb. „Ma ei ole tagaaeda üldse jõudnud sellel aastal,” ei luba Signe mul oma hoolt ülemäära kiita. Ja lisab armutult: „Aed tundub, et on korras, sest muru on niidetud, aga taimedega on ikka väga palju tööd!”

Maamaja

Esiti rehielamust unistanud värske paar ostis endale maamaja 34 aastat tagasi, 1983. „Selleks ajaks oli maja mitu aastat tühjalt seisnud ja üsna kehvas seisus,” nendib selle koha avastanud Kalju. Ta oskas tulevase kodu arenguvaru näha. „Kui mingid asjad kõrvale ära vormistad, siis on ka lepavõsa tegija,” annab ta lihtsasti mõista, et igas materjalis peidab end ilu, oska vaid vaadata. Vana talumaja on nüüdseks korralikult uuendatud, põrandad soojustatud, laed puhastatud.

Pandud uus katus, uus välisvooder, uued aknad ning maaküte on sees juba peaaegu kümme aastat. „Mõtlesime, et veel üks korsten ja kaks ahju lisaks oleks juba enam-vähem sama hind, ja siis tuleb ju veel talvepuid varuda,” kalkuleerib Kalju. Mees on siia oma kätega ladunud ka tõelise lee, kodu südameks oleva suure pliidi ühes soemüüri ja elutoa poole jääva kaminaga. Imposantse kolde juures on kasutatud kohapeal leidunud vanu kive ja barokset tuhaluuki, jumal teab milliste ajalootuulte pöörises siia sattunud Palmse mõisa märgiga vanu telliseid. Ilma Kalju kõikeoskavate käteta seda kodu ei oleks.

Aga kõige tähtsam on siiski olnud maastik.

Meie aia mõte on maastik!

Alguses oli kõik võsas. Võsa võeti maha. „Pärast seda, kui me hullunult istutasime puid ja põõsaid ning siis avastasime, et õhtuvalgus ja päikeseloojang on kõik ära varjatud, hakkasime tähelepanu pöörama vaadetele – me armastame neid. Meil peavad olema vaated!” rõhutab Signe.

„See on lihtne maakoht, on põllud ja mets. Selle aia omapära ongi, et suured puud on meie endi istutatud: ­pulmapäeva ­tammed, pihlakad, erinevad kuused, elupuud, lõhislehine kask, ameerika lehis, nulud, pärn.” Signe hääles on armastust ja aias kõndides lausub ta igale puule pai: „Kunstiakadeemia kingitud roosade õitega punane hobukastan; see kastanipuu on Ivi-Els Schneideri kingitud ja tõrust kasvatatud; ­tumepunase kanada vahtra kinkis kultuuriministeerium; ­valge­servaline ­vaher, sellest tuleb ka ilus puu; rabedad remmelgad, need on juba toredad ümmargused. Ja selle aia uhkus on muidugi ussikuusk!”

Kõiki aednikke kimbutab aeg-ajalt dilemma – kas juurde istutada või maha võtta: „Mõtlen, et kui olen istutanud, siis võin ka maha võtta. Pean selleks ootama hetke, kui Kaljut ei ole ja mõni sõber tuleb külla saega …” Signe lisab otsustavalt: „Hakkasin kunagi igihaljaste puude ja põõsaste fänniks. Lilled on alles hiljem tulnud. Ma ei kavatsegi siin palju rohkem teha. Ootan nüüd aega, et saaks ka rohkem puhata ja nautida. Olgem ausad, see on ikka meeletu töö, mis siin on tehtud!”

Lillekirg

„Minu pikaajaline projekt: kaks pikka püsilillepeenart,” näitab Signe äreva õrnusega oma lilli. „Ma ei kannata mingit kriitikat nende aadressil! Aga nüüd ma juba tean, et tahan suuremat mahtu ja tugevamaid taimi.” Ta viitab hiilivat töösõltuvust reetval toonil pooleliolevale istutusalale: „Avastasin, kuidas saab peenart jupi kaupa teha,” ning maalib jõulise kirega edasi: „Mul on ainult sinised, lillad, valged, hallid. Vaatan, millised kooslused sobivad, kuidas ümber istutan. Mulle ei meeldi absoluutselt, kui kollane, punane, roosa on kõik segamini.” Ja lisab sütitavalt: „Olen vahel näinud hullumeelseid aedu, kus see kõik toimib, aga enamasti mitte!”

Elusloodus

Kivide maakodu on avatud külalistele ja tuba on avatud õuele. Perenaise järel kõndides paitavad jalatalda märkamatult vaheldudes puhtad värvitud põrandad, villased-puuvillased-siidised vaibad, päevasoe terrassilaudis ja pehme muru. Aias valitseb lembiv rahu, midagi samasugust tunneb küllap laps, kes istub ema süles. Sookurgede kruu, viltune päikesekiir pilve vahelt, õhtuvaikus. Aga looduse rüpes olemisel on ka ehmatav pool. Paar kuud tagasi tuli Signele videviku saabudes meelde, et tal on nööril pesu kuivamas: „Kalju on tugitoolis, jälgib telekast spordiuudiseid, mina tulen välja ja vaatan, et üks tumedais rõivais kogu kössitab siin maja nurga peal. Mul kohe rusikas püsti, et mida sa, kurat, tuled siia varastama, ja lähen vihaselt vibutades ja … ja selle koha peal oli karu!” Karu!

Aiapäevik

Kõige esimesed märkmed oma taimede ja aia kohta tegi Signe tavalisse vihikusse aastal 1985. „See on minu aiapäevik, aasta 2012,” tutvustab ta kõhukat albumit.  „Ma muidugi ei jõudnud nüüd ilusasti täiendada! See on meie esimene kabatšokk, selline ilus. Nii, olen siia igasugu asju kirjutanud: mis ma kõik olen ostnud; kuidas ma panin hostad, kuidas nad hakkasid alles kasvama; nii ja naa; siin minu paljas mees ilusti muru niitmas; rukkilill, vaat rukkilill läheb siin hästi!”

Tunderõhud vahelduvad mõnusa meenutusega: „Kuidas me siin istutame midagi ümber; see on Räpinast toodud istik – kolmekümneaastane puukujuline hortensia 'Grandiflora' kui ideaal ja tegelikkus 2012 – praegu ta on juba palju suurem muidugi! See siin on minu ’Hakuro Nishiki’, aga see ei lähe, ta kardab külma. Näe, kus on tiik olnud juulikuus triiki täis! Ja kas ei ole see ilus pilt, lihtsalt pesu kuivab! Mulle tohutult meeldib, kui pesu kuivatatakse õues, aga muidugi ainult ilusat pesu!” Me lehitseme albumit edasi: „Need on meie esimesed pirnid Pepi pirnipuul. Siin on looduspildid sellised; seenesaak; kuidas ma panin tulpe, enam mul neid ei ole, vesirotid… Vaata millised värvid on sügisel! 2012 ma olin hästi tubli; 2013 hakkas meil raju tormiga; need on ajaloolised nartsissid, mida ma taaselustan; mis mul siin kõik on …; see hakkas esimest aastat õitsema, minu rododendron – sellel aastal oli üle saja õie!”

Signe jätkab hellalt: „Meie väike Ulla-Liise, nagu lill! Vaata, millised taevad meil on siin talvel! See on hästi vahva, see must köömen, mul on seda praegu ka; siin käisid meil metssead, see on fikseeritud. Siin on meil Kalju Kivi stiilis õunakuivatamine.” Sissekanded lõpevad: „Ja nüüd mind tabas laiskus: 2015. Aga mul on plaan sel sügisel päevikut täiendada, mul on pildid kõik valmis,” on Signe resoluutne. „Vaata, millised värvid,” sosistab ta üht fotot silmates järsku ja hüüatab emotsionaalselt: „Täiesti uskumatu!”

Suured värvid

„Mul on lemmiktoonid siuke lilla, siis siukesed sinised … ,” tutvustab Signe oma maakodu küpseid ja läbimõeldud tubaseid valikuid. Tagakambritest üks on violetse, teine sinepikarva põrandaga. Mõlemas magamistoas on kasutatud savikrohvi, üht neist hüütakse siniseks toaks, ehkki saviseinad alles ootavad oma värvilist saatust: „Me pole jõudnud seda veel siniseks maalida.”

Köögipõrand on värvitud doominoruuduliseks, elutoa laiad lauad õhtuste udulaamade tooni, erkpunase lühtriga lagi helesiniseks. „Siin oli vanasti köök, oli must ja hästi nõgine lagi, seepärast jätsimegi köögi lae tumedaks. Võitlen kogu aeg iseendaga, aga ma vist võtan siiski järgmine aasta selle töö ette, et värvime selle lae ikka valgeks. Vahel on see hästi tume armas, aga kui tulevad sügise pikad õhtud, siis on kurb …”

Pintsliga maalimise kõrval tulevad rõõmsad värvilaigud Signe tubadesse tekstiilidega. Ja ta valib hoolikalt. „Ma olen suur koledate asjade äraviskaja. Mingisugused päevinäinud rätikud ja katted ma viskan ära, lähevad kaltsuks. Olen hästi nõudlik tekstiilide osas, olen püüdnud teha nii, et kõikidel lastel on oma toredad voodipesud ja rätikud,” räägib kunstnik. „Meil on kõikidele lastele ja lastelastele oma voodid. Ja kui tulevad külalised, siis saab aidas ka magada.”

Kogub kultuurikihti

„Tekstiilidega on ju see tore asi, et kui ära tüdined, siis on lihtne vahetada. Alati ostan tekstiile, pigem on mul neid rohkem. Ja – üllatus-üllatus – omaloodud tekstiile ma siin ei kasuta,” osutab Signe. „Mul on hästi palju kaltsuvaipasid, aga viimasel ajal meeldivad mulle klassikalised põrandavaibad. Tõime Istanbulist ehtsa siidist vaiba,” viitab Signe magamistoale, „ja see vaip elutoas on villane. Maksis ühe euro, lasime uue ääre teha. Teise ringi mööblipoest.” Elutoa sümfoonilise padjaharmoonia kohta poetab ta: „Need on täiesti tavalised padjad. Ainult need tulbimustriga on meie Türgi reisilt, joovastusin Türgi kangastest ja muidugi ostsin sinist kangast ja siniseid patju.” Padjaküllust rahustab väärikas valge laudlina: „Need vanad laudlinad on jube vahvad. Vaata, kuidas aeg ikka muudab! Väga paljud asjad, mille kohta ma noorest peast arvasin, et never ever, üldse ei armastanud, aga nüüd …”

Siiski tunnistab Signe, et on asju, mis olid talle kallid juba aastakümneid tagasi: „Seda Kihnu tekki ma armastasin, sest selle me leidsime Kaljuga koos Kihnust 1979. aastal. Mahajäetud majast, sõna otseses mõttes sita seest, maja oli täiesti kokku kukkunud. Süda natuke valutas, et selle niimoodi sealt ära tõime, aga see oleks seal lihtsalt ära mädanenud, see on fakt! Restaureerisin ja pesin seda hoolega ja õmblesin kandi nagu Kihnuski kombeks.”

Meie pildile sobivat väiksemat aksessuaari valides esitleb Signe aga võluvat keraamilist tarbekunsti: „Mulle nii meeletult meeldivad need natukene naljakad kuuekümnendate vormid, see on minu vanaema vaas.” Ning hüüatab teisal: „Oi kui kahju, et ma ei ostnud ühte ilusat-ilusat rohelist küünlajalga Balti jaama turult ära!”

Teeb ja jõuab

Maja ülemisel korrusel on Kalju ja Signe ateljeed. Lastelaste lemmik on vanaisa põnevatest pisiasjariiulitest lookas kabinet, Signe päralt on avar valge ruum, mille ateljeeks olemisele vihjavad vaid suur aken, õmblusmasin ja pooleliolevad kavandid laual. Suvel sai Signe Kaubamajalt põneva tellimuse. Tellija rõhutas, et sinist ostetakse kõige vähem. Aga südant ei sunni: „Ma lihtsalt armastan sinist värvi ja kui nad teevad limited edition’i, siis see võib ju olla natuke sinine!” Muidugi võib, me jääme põnevusega ootele.

 

Sarnased artiklid