Õdus aiatuba soojas õhtuvalguses

Kaja Kurg
08.10.2019
Aia oluliseks osaks on kõrged sihvakad männid. „Kodu kauniks 2018” finalist. | Tiit Koha

Tänu õnnelikule vedamisele leidsid Kersti ja Olaf-Jüri Mäses kuus aastat tagasi oma uue kodu vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel mehe lapsepõlvekodust, kus elavad siiani tema vanemad.

Need, kel on olnud õnne elada rohelises ja vaikses Nõmme aedlinnas Tallinnas, teavad hästi, mis tunne see on. Nii eestilik, nii kodune oma vanade armsate eramajade ja kõrgete mändide all olevate aedadega. Siit on väga raske mujale elama minna. Küllap sellepärast asusid ka Kersti ja Olafi kaks eelmist oma aiaga kodu Nõmme linnajaos, üks Harku metsa ääres, teine Pääskülas.

„Ring sai täis ja olen jälle tagasi siin, kus üles kasvasin. Nendel tänavatel olen sõitnud kolmerattalisega, võrriga, mootorrattaga, autodega. Kuna mu juba üsna eakad vanemad elavad kohe siinsamas, saan nüüd käia neil pidevalt abiks. Muru vajab niitmist, lumi rookimist,” räägib Olaf.

Mees on hästi kursis oma kodukandi ajalooga. „Sajand tagasi oli meie praeguse aia kohal ja lähiümbruses park. Maja, kus praegu elame, ehitati 1925. aastal. Seal elas pargiomaniku õde. 1932. aastal valmis pargi serval saksa kirik, praegune Nõmme Lunastaja kirik. Minu vanemate maja ehitati 1939. aastal.”

Ilus männipark kadus Stalini aja lõpus, 1953. aastal, kui Saksa sõjavangid ehitasid sinna tüüpprojekti järgi suure, kolmekordse koolimaja. Kirikust sai kooli töökoda. Olaf: „Suurel staadionil oli talviti liuväli, kus olen kogu lapsepõlve uisutanud, töökojas käisin uiske teritamas.” Praeguseks on kunagine vene kool kenasti renoveeritud ja seal tegutseb Nõmme linnaosa valitsus. Kunagise koolistaadioni kohal on suur parkimisplats.

 

Maja ja aia uus elu
 

Kersti ja Olaf elavad praegu kahekesi. Kahe peale kokku on neil neli last, kes kõik on juba täiskasvanud ja oma elu peal. Uue kodu omanikeks saades võeti kõigepealt ette elumaja põhjalik remont. „Mäletan, et nõukogude ajal oli see maja kole ja räämas, siia oli elama topitud mitu perekonda, kasutati ühiskööki,” meenutab Olaf.

Praeguseks on ligi sajandivanune püstpalgist hoone tundmatuseni muutunud, funkstiilis maja on helgelt hele ja suure mõnusa terrassiga. Renoveerimise käigus kaevati paekivist vundament sügavalt lahti ja soojustati, uuendati kogu torustik, pandi õhk-vesiküte, uus katus, kolmekordse klaasiga aknad jne.

Ehitusmöllu ja suure kaevamisega pöörati aed korralikult segi ja see tuli peaaegu täielikult uuesti rajada. „Suur kivisillutisega sissesõidutee maja ees on eelmiste omanike ajast, iluaia tõstetud osa ja kõik muu on aga juba meie looming,” räägib Kersti.

Aia oluliseks osaks on kõrged sihvakad männid. „Ühtki mändi pole me maha võtnud ega võta ka edaspidi. Männid on Nõmme ilu ja omapära,” leiab Olaf. Arboristidel lasti puud üle vaadata ja kuivanud oksad ära lõigata.

 

Viljakad vaidlused
 

„Aia kujundus on sündinud pideva vaidlemise käigus,” muigab Kersti. „Me arutame ja vaidleme tõesti palju.”Näiteks tundus, et visuaalselt on toredam, kui osa aeda on kõrgemal ja paremini vaadeldav. Nii sündiski suur terrass, millele jääb kogu aia vasak nurk. Maapinna tõstmiseks tuli kohale vedada palju koormaid liiva ja mulda. Eestpoolt ääristab terrassi paekivimüür, mis kulgeb pika hoogsa diagonaalina väravast majani. Paekivist serv on ka paljudel ilupeenardel.

Taimede valik sünnib Olafi sõnul „kakeldes”. Iga uue aiaasuka saabumise arutavad mees ja naine enne põhjalikult läbi, ideed tekivad kodus ajakirju sirvides ning aianduskeskustes ringi jalutades.

Kersti on arst, Olaf biokeemik, taimi ja aiapidamist on neile õpetanud elu ise, sest praegune aed on neil juba kolmas. Eelmistes kohtades toimetamine on andnud  kogemusi ja on tekkinud oma lemmiktaimed.

 

Roosid on mõlema armastus
 

Pika terrassi ülaserva kaunistab suve keskpaigast külmadeni värvikas roosirivi. Selline kõrgem koht on ideaalne rooside eksponeerimiseks: suursugused õitsejad on siin tõstetud otsekui lavale, nagu ongi kuningannadele kohane. Roose näeb mujalgi aias, sorte on kokku paarikümne ringis, aga tuleb aina juurde.

Kersti ja Olaf armastavad mõlemad roose: „Nad on väga tänuväärsed, õitsevad poolest suvest oktoobrini peaaegu kogu aeg. Südasuvel on esimene ring, augustis teine ja varasügisel tuleb veel kolmaski õitsemine. Roosid annavad palju, aga samas ka tahavad palju. Siiski pole nende kasvatamine mingi eriline vaev.”

Kastmine käib lihtsalt: veevärgiga ühendatud ja poolile keritud 40 meetri pikkune voolik on kinnitatud maja seinale, olles alati käepärast, kui vaja kasta. Pikk voolik ulatub väikese aia igasse nurka. Kui töö tehtud, kerib voolik end ise poolile.

Väetist saavad roosid nii nagu peab: kevadel, suve keskel ja suve lõpus, lisaks antakse neile kosutuseks komposti. Kersti käib hommikuti enne tööleminekut närbunud õisi lõikamas. Talveks saavad roosid peale varjutuskanga, mis kaitseb lisaks päikesepõletusele ka külma tuule eest.

„Roosidele meeldib, kui nendega tegeldakse, siis nad on ilusad. Roosiarmastus on ajaga aina kasvanud,” tunnistab naine.

Varem oli uhke roosipeenar ka päikeselises nurgas maja lõunaseina ääres. Seal olid roosipõõsad eriti tugevad ja õied ilusad. Siis tuli aga pererahval mõte panna sooja aianurka hoopis ümmargune klaasist aiapaviljon, et saaks aiaelu nautida ka vihma ajal ning jahedama ilmaga.

Lisaks roosidele on aias muidki õitsejaid. Kevadel rõõmustavad silma lumeroosid, varasuvel tekitavad suuri värvilaike aga rodod, kellele meeldib vägagi mändidealune kasvukoht. Istutusaladel näeb pojenge, kõrrelisi, liiliad, helmikpööriseid ja muid püsikuid.

 

Õhtupäikese aed
 

Eriti mõnusaks muutub aed õhtul, kui madal õhtupäike valgustab kaunilt välja mändide tüved ja puude-põõsaste võrad. Suurel puitpõrandaga terrassil on siis hea istuda ja päevatööst puhata.

Terrassi kõrval sirgub sammasõunapuu, mis andis õunu juba teisel aastal pärast istutamist. Kitsa võraga õunapuu on hea valik väiksesse aeda. Viljapuudest on olemas veel kaks kirsipuud.

Kõrgete mändide all jäävad silma serbia ja torkav kuusk ning nulg, tänu neile on

igihaljast rohelust ka lagedate männitüvede vahel. Nulg toodi kaasa eelmisest aiast. „Paari meetri kõrguse puu väljakaevamine ja vedamine oli paras katsumus, aga ta läks uues kohas kenasti kasvama. Lõikasime oksi tublisti tagasi, aga puu kasvatas uue ladva ja aina sirgub,” meenutab Olaf.

Serbia kuusk sobib nagu sammasõunapuugi väiksemasse aeda, sest ei kasva laiaks ega väga kõrgeks. Jõuluajal pannakse talle peale tuled. Tulesäras kuuske on aknast kena vaadata ning tuppa ei peagi enam jõulupuud tooma.

Okaspuurohket ja koorepuruga multšitud peenardega aeda on üsna lihtne hooldada, kui vaid linnud lisatööd ei tekitaks. „Pärast vihma ilmuvad multši alla vihmaussid ja kohe on platsis ka linnuparved, kes kraabivad saaki otsides koorepuru igasse ilmakaarde laiali. Õhtul tuleb see siis kokku pühkida. Tüli teevad ka oravad, kes loobivad terrassile käbisid. Männikäbid korjame enne muruniitmist käsitsi ära,” kirjeldab  Olaf, kuid lisab: „Kui ei taha käbisid ja okkaid, siis mine ela lageda põllu peal.” Elu männivaigulõhnalises aias naudivad ka siilid, kes seal öösiti ringi vudivad.

Sarnased artiklid