Melomaani kodu vanas paberivabrikus

Silvia Pärmann
Diivan
01.05.2015
Magamistuba asub korteri teisel tasandil. Ka siin on nähtavale jäetud ajalooline seinajupp, mille kõrvale valiti wenge-puidust ning kuldse pinnaga laminaadist seinapaneelid. | Terje Ugandi

Fahle majas asuva lofti inglasest omaniku jaoks on elamine taaselustatud tööstushoones elustiili küsimus. Seega oli otsus kolida endisest Sprattsi koeratoiduvabrikust Londonis – mis muuseas oli linna esimene industriaalarhitektuuri taassünni projekt – ajaloolisesse paberivabrikusse Tallinnas igati loomulik. Tööstusromanikast kantud ruumi on aidanud «kodustada» Eestis elav ja töötav, samuti inglasest disainer Peter Sampson (Peter Sampson Design OÜ).

 

Õnneliku juhuse tõttu tulid Fahle majas tegutsenud reklaamiagentuuri ruumid müüki just sel hetkel, kui praegune korteriomanik pidas plaani Eestisse püsivamalt paigale jääda. Korter põnevaks elukeskkonnaks kohandatud vanas tootmiskompleksis, mis pikemat tutvustamist ilmselt enam ei vaja, oli ideaalne koht, kuhu end sisse seada. 164 ruutmeetri suuruse põrandapinna ja kuue meetri kõrguste lagedega loft oli piisavalt mastaapne, et mahutada ära industriaalisõbrast ja melomaanist omaniku tuhandetest vinüülplaatidest koosnev muusikakogu ning kollektsiooniväärtusega kontserdiplakatite ja kunstikollektsioon.

Oranžid detailid

Vinüülide hoidmiseks mõeldud kapi visand oli Peter Sampsoni sõnul esimene asi, mille ta korterisse kavandas ning mille ümber ülejäänud kujundus hargnema hakkas. Kapiustele valiti peremehe postrite kogust Ameerika plakatikunstniku ja psühhedeelse disaini kuulsuse Wes Wilsoni 1966. aastal valminud kontserdi postri ja reklaamlehe The Sound kujundus.

Pilkupüüdvast oranžist kapist sai alguse väikeste, kuid tähendusrikaste oranžide detailide jada, mis ilmestavad hallist betoonist ja paekivist seintega megaruumi. Mööda robustseid industriaalseid seina- ja laepindu jooksevad perfektse joonena oranžid elektrijuhtmed, mis saavad alguse samas toonis tööstuslikest harukarpidest. Korteri kõikide dekoratiivsete valgustite – millest suurem osa on 1930.−1970ndatesse kuuluv vintage – juhtmed asendati samuti uute värviliste elektrijuhtmetega (ja nüüdisaegsete valgusallikatega).

Ülipika söögilaua kohal ripub Eesti valgustidisaini esindav teos: Mait Summataveti kohvikule Wabadus kavandatud metall-lühter. Samasse seeriasse kuulub ka magamistoa seinavalgusti. Summataveti valgustid haakuvad vahvalt vanade portselanist elektriisolaatoritega, mis pärinevad hoone ehitusajast ning mis on ruumis vastavalt muinsuskaitsenõuetele kenasti alles hoitud.

Kuuekümnendad ja muusikamaailma ikoonid

Oranžid värvilaigud korduvad veel nii Sampsoni kavandatud diivani ja erksavärvilise laminaatpindadega mööbli disainis. Spetsiaalne kuumakindel kompaktlaminaat – loomulikult oranž – paigaldati ka saunaruumidesse. Sisekujundaja eesmärgiks oli teadlikult vältida vaiguste puitseintega saunaruumi muljet, mis julge ja popi kujunduskontseptsiooniga hästi kokku poleks kõlanud.

Aimdub ju kogu interjöörist vihjeid 1960ndatele aastatele, mil armastati värve, ümaraid vorme ja tehismaterjale. Seintel olevad 60ndate ja 70ndate muusikamaailma ikoonide kontsertide originaalpostrid räägivad kollektsionäärist korteriperemehe sügavast huvist popkultuuri ja -muusika vastu, tuhanded vinüülplaadid – mille hulgas leidub arvatavasti üks põhjalikumaid Bob Dylani muusika kogusid – täidavad kappe, sahtleid ning väikeseid ratastel konteinereid.

Muusika kuulamiseks planeeriti korterisse professionaalne audiosüsteem (Naim Audio) ning kinoklassika nautimiseks kvaliteetne kodukinolahendus ja seinasuurune ekraan. Hiiglaslikul Bretzi diivanil istudes ning ülisuurelt ekraanilt filme vaadates võib ennast lihtsalt mugavasse kinosaali kujutleda.

Arhitektuur kõneleb enese eest

Umbes aasta tagasi alguse saanud ümberehitustööde käigus tühjendati ruumid esmalt seal asunud reklaamibüroo inventarist: alles jäi puhas nelja seinaga gigantne ruumimaht, kolm kõrget akent, puitpõrandad ning nelja meetri pikkune laud koos toolidega, mida ümber kolima ei hakatud ning mis uude korteriinterjööri isegi kenasti sobisid.

Peter Sampsoni ülesandeks jäi luua ajaloolisesse tootmisruumi elamiseks vajalikud mugavused, leida koht privaatsematele ruumitsoonidele, nagu vanni- ja magamistuba, ning seejuures säilitada industriaalse ruumi avatus ja avarus. «Kõige olulisem oli interjööri mitte üle kujundada, kuna arhitektuur on ise sedavõrd kõnekas,» märgib disainer.

Magamis- ja vannitoa tarvis ehitati ruumi konkreetne valgete seintega kahekorruseline maht: esimesele korrusele jäävad sauna- ja pesuruumid ning esik koos panipaigaga, teisel tasandil asuvad magamistuba ja garderoob. Kuna kõik nimetatud ruumid jäävad maja sisemusse, kus aknad puuduvad, tuli loomuliku valguse küsimus lahendada siseakende ning mattklaasist seinte abil. Toreda finessina sai teisel korrusel asuv magamistuba siserõdu, mille aknaid on võimalik avada, et heita pilk alla elutuppa ning seal toimuvas vaatlejana osaleda.

Magamistoa klaasist seinad kaeti omaniku soovil siiski raskete tekstiilkardinatega ja nii mõjub ruum hämara, hubase ja pisut salapärasena. Sisearhitekt on lähenenud kogu interjöörile delikaatselt ning ajaloolist väärtustades. Korteri ülesehituses ja sisustuses pole midagi keerulist ega ülepakutut, tähelepanu koondub mastaapsele ruumile, ehedatele seintele ja puitpõrandatele. Juba oma olemuselt ebatraditsioonilisele interjöörile annavad aga tõelise tähenduse ja sisu elanikud oma elustiili, asjade ja tegemistega.

Sarnased artiklid