Lilleseadja loominguline oaas

Kaja Kurg
Aed Illurma külas Harjumaal. „Kodu kauniks 2019” finalist. | Meeli Tulik

Hiigelkorvid värvikate suvelilledega, vitspunutised taimeseadetega, vormi pügatud okaspuud ja lehtpõõsad, lõbusad kujukesed – igal sammul on tunda lusti ja kirge, millega floristina töötav Jana Mankin on oma aeda kujundanud.

Üle kümne aasta tagasi tegi pere suurepärase otsuse, jäädes oma suvekodusse alaliselt elama. „Varem läksime talveks ikka linna tagasi, aga mingil hetkel hakkas idanema mõte, et võiks ükskord paikseks jääda. Ma ei kahetse seda absoluutselt,” ütleb Jana.
Tõesti, miks peaks linna vahet sõitma, kui aastate jooksul on maakodust kujundatud ilus ja mugav paigake elamiseks.

„Ostsime selle koha veidi üle kahekümne aasta tagasi. Endine omanik oli jõudnud ehitada sauna ja panna püsti elumaja karbi, aeda oli rajatud suur bassein. Hooldamata krunt nägi välja nagu heinamaa. Esialgu tegimegi ainult heina, et saaks platsi puhtaks ja asuda aeda kujundama. Kümme aastat elasime saunas. Seal on suur puhkeruum ja teisel korrusel magamiskohad. Suvel pesin nõusid õues,” meenutab Jana.

Majakarp ehitati oma soovide järgi ümber mugavaks koduks. Pandi veevärk, kanalisatsioon, kõik hooned said uue katuse ja vuntsiti tumedaks, et tekiks tervik. Elumaja soojustati, et seal saaks aasta ringi elada. Aiaelu nautimiseks ehitati hoovi serva avar kaminaga varjualune, kuhu on nüüd hea peitu pugeda kuumal suvepäeval päikese eest või ka vihmase ilmaga. Elumaja läänepoolne ots sai terrassi.

„Tõstsime kõvasti krundi pinda, sest siin on vesise maaga vana sookoht. Kui naabritel ujutab, siis meil on kuiv,” kirjeldab perenaine aia sünniga kaasnenud mahukaid töid.

Üks selline oli ka krundi kolmele küljele elupuuheki rajamine. Varem olid piiretel kõrged arooniapõõsad, aga need hakkasid alt hõredaks minema. Lisaks häiris see, et talvel jäid arooniad raagu ja kõik aias toimuv oli naabritele näha. Jana: „Otsustasime igihalja elupuuheki kasuks, et oleks kogu aeg privaatne olemine.”

 

Kokast sai florist
 

Nooruses lõpetas Jana kokakooli ja töötas tükk aega oma erialal, muuhulgas pidas ka kümmekond aastat koos emaga Tallinna vanalinnas kohvikut. Aga ühel hetkel tundis, et tahaks teha midagi muud, just taimedega. Kunagi oli olnud ju mõttes minna Jänedale maastikukujundust õppima, hiljem kaalus ka Räpina aianduskooli.

Ühel päeval ütleski Jana ülemusele, et nüüd on kõik. Ta leidis ajalehest tuntud lilleseadjate Hille Kangro ja Katrin Lehiste kursuste kuulutuse ja õppiski seal kaks aastat. Praeguseks on Jana floristina töötanud üle 20 aasta.

„Värvi- ja kompositsiooniõpetusest on olnud palju kasu, ka taimi tunnen nüüd hulga paremini. Mäletan hästi ühte seika. Ma ei tahtnud minna suvel lillelaagrisse nii-öelda kõrsi korjama, kuid Hille ütles, et pangu ma tähele: kui olen seal nädal aega ära olnud, siis tagasi tulles näen loodust hoopis teise pilguga. Täpselt nii oligi. Laagrist koju sõites vaatasime auto aknast loodust ja määrasime taimi: näe, seal õitseb see ja seal õitseb too.”

Nendel kursustel õppis Jana ka vitspunumist. Aeda kaunistavaid kaseraagudest lillekorve ja -torbikuid on kokku lugematu hulk, kõik tema enda näputöö. Väiksemaid punutisi talveks sisse ei tooda, sest sinna on tore sättida igihaljaid okaspuuoksi.

Kaks hiigelsuurt efektset lillekorvi valmisid neli aastat tagasi. „Nende tegemiseks võeti maha kaheksa noort kaske. Mehed tassisid puud värava juurde, mina naksisin oksi. Punusin nädal aega. See oli mõnus varakevadine nokitsemine. Lund hakkas sadama ja teised ütlesid, et miks sa seda nii vara teen, küll hiljem jõuab. Aga mul oli tohutu isu näppe liigutada, lihtsalt pidin tegema.” Hiigelkorvid ja nende all olevad pakud viiakse talveks kasvuhoonesse varju alla.
Jana meenutab, et kunagi oli aias suur lilledega täidetud kaarik, mis lõpuks mädanes kahjuks ära. Kaariku täitmiseks läks vaja 80 suvelilletaime. Nende ostmine oli aga väga kulukas ja nüüd kasvatab naine kõik lille- ja ka köögiviljataimed ise. Külvid teeb toas ning märtsi lõpus viib noortaimed kasvuhoonesse, külmakaitseks paneb peale kuuekordse katteloori.

 

Pallid, koonused ja vihmavari
 

Vormi lõigatud okaspuid ja lehtpõõsaid jääb silma kõikjal aias. On näha, et perenaisele meeldib käes hoida aiakääre ja hekilõikurit. Madalaks ümaraks palliks sai näiteks punaste lehtedega harilik sarapuu. „Sarapuud ei saa aias ilma lõikamata ju üldse pidada, sest ta vohab meeletu kiirusega ja võib kasvada viie meetri kõrguseks,” märgib Jana.

Varem pügas perenaine ümaraks ka säravkollaste lehtedega musta leedrit ’Aurea’, mis on samuti tuntud oma jõulise kasvu poolest. Nüüd saab põõsas aiakääre vähem tunda, aga tema loomulik kuju on samuti mõnusalt ümar.

Perfektselt pügatud tihe elupuuhekk aga suisa hellitab pilku. Jana: „Paljud ei usu, et elupuu nii tihedaks läheb. Arvavad, et see polegi elupuu. Aga on täiesti tavaline hekisort ’Brabant’.”

Jana pügab kõrget elupuumüüri tavaliselt ise. Esimestel aastatel tegi seda hekikääridega, nüüd kasutab elektrilist hekilõikurit. Ülevalt lõikamiseks ronib redelile. „Kui on hea redel, pole see töö raske. Varem oli mul hästi ebamugav redel, mille otsad läksid kogu aeg maa sisse. Ütlesin mehele, et tahan paremat. Ostsime moodsa kerge redeli ja nüüd on lausa lust selle peal töötada.”

Õhuliste püsilillede ja kohevate lehtpõõsaste keskel loob korrapära rippoksalisest jalakast lõigatud „vihmavari”. See puu on tore ka siis, kui oksad ulatuvad maani, aga sel juhul sulgeks ta vaate enda taga olevale aiamaastikule. Vorme on siin aias loodud tõesti lustiga. Aiapidamine ongi loominguline mõnu.

 

Potipõld peenrakastis
 

Sobiv koht väikesele peenramaale leiti sauna ja elupuuheki vahel. Madalas kastpeenras kasvavad kabatšokid, sibul, murulauk, petersell, aedoad, aedsalatid, lehtpeet ja lehtkapsas. Viimasest tegi Jana ahjus krõpse, mis said erakordselt maitsvad.

Koriander on õitsemise ajal võrratult kaunis, seda maitsetaime kasutab perenaine liha grillimisel: „Koriander annab uskumatult hea maitse!” Potipõllule toovad värve saialilled.

Aia taganurgas asuv kasvuhoone pole kuigi suur, aga on see-eest mugav: nimelt tegi Jaanus naise soovil selle keskele süvendi, et taimedega toimetades ei peaks küürutama. Tomatite taimekaitse eest hoolitsevad siin peiulilled.

„Vahel olen mõelnud, et paneks veel ühe kasvuhoone püsti, aga siis, kui algab saagiaeg, saan aru, et pole vaja. Isegi siit väikesest majast tuleb nii palju söödavat, et on raskusi selle ära kasutamisega.”

Õunapuud on mugavalt madalad ja hästi lõigatud. ’Liivi kuldrenett’ kandis üle-eelmisel aastal tohutult, aga õnneks on naabritel suur õunapress, millega sai õunad mahlaks teha. Seal käib kogu küla mahla tegemas.
Jana lemmik on ’Liivi kuldreneti’ ja ’Vahuri’ ristand. Varem ta ei teadnud, mis sorti need suured mahlased õunad on. Ükskord võttis lehed ja õunad kaasa ning lasi Kloostrimetsa puukoolis ära määrata.

Nagu võib arvata, on Jana aia peaaednik, aga abikaasa aitab teda alati, kui on vaja teha n-ö rutiinseid aiatöid: kasta, niita, korjata. Mehe üks suuremaid töid on kevaditi basseini puhastamine.
„Mina olen loominguline ja tahan kogu aeg midagi uut luua või ümber teha,” tunnistab Jana. Tänu sellele ongi aastate jooksul sündinud toredaid pilgumagneteid täis mõnus kodune aed – üks ehtne floristi aed tulvil värve ja õisi! Jana ütleb, et tal ei tule mõttessegi sõita soojale maale puhkama, sest oma koduaias on hulga toredam vaikselt toimetada. Pügada, rohida, disainida.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid