Kodu lugu: vana ja uue tasakaal

Eve Veigel
02.01.2017
home-decor-kitchen
Vana maja väikekortereist on tasakaaluka uuendusega sündinud avar kodu noorele perele. | Juta Kübarsepp

Vana maja väikekortereist on tasakaaluka uuendusega sündinud avar kodu noorele perele. Soojad ajalooga materjalid ja uued lahendused moodustavad kooskõlas võluva mõnusa terviku.

Kes: Eneli, Jürgen, Miina (1) ja taksikoer Mia.

Mis: kolmetoaline 81 m² renoveeritud korter.

Kus: 1930. aastate majas Tallinna kesklinnas Veerenni asumis.

Aknast rohelusse avanev vaade võiks sobida mis tahes külla või väikelinna. Aga ei – tegemist on Tallinna kesklinnaga, kus leidub tegelikult veel palju samasuguseid rohelusse uppuvaid läinud sajandi puumaju. Heaperemehelikku kätt ja säästlikku suhtumist kohates võivad uus ja vana ühineda mõnusalt tervikuks ning pakkuda tõeliselt head elukeskkonda. Ligi sajandivanused majad on igaüks oma looga, siinse ajaloo on üks põliselanikest ka kirja pannud. Uus aeg on toonud siia ka uut hingamist, uusi elanikke ja soovi aiaeluga rohkem tegeleda.

1930. aastatel ehitatud majas oli algselt tosin korterit, millest kaks on nüüdseks kokku liidetud. Sel viisil moodustunud avarast eluruumist avaneb vaade kolme ilmakaarde: hommikupäike paistab kööki, õhtul jõuab aga ringiga elu- ja magamistuppa. Nüüd jagub siin ruumi noorele perekonnale kasvamisekski. Kui Rakverest pärit Jürgen ja tartlanna Eneli Tallinnas kokku said, oli neil juba mõlemal amet olemas. Majandust õppinud Eneli on tegelenud konverentsikorraldusega ja aastast 2010 oli tal siin Veerenni asumis oma kahetoaline korter. Algul piisas sellest kahelegi, ent võimalus osta juurde ka kõrvalkorter sidus neid selle paigaga hoopis kindlamalt. Jürgen sõidab siiani iga päev tööle Kadrinasse, kus tehnikadoktori kraadiga mehe firma Hõbenool hooldab ja remondib automaatkäigukaste. „Viimsist Mustamäele sõit võtab sama aja,” nendib ta Eesti kodust väiksust ja tarvidust kodukandiga ikka ühenduses olla.

Küünlaid vääriv mäng

Koduehitus oli tõsine projekt, mis pani ka õppinud inimese teadmised korralikult proovile. „Renoveerimine oli pingeline, nagu ehitustööd ikka, samas aga pakkus tohutut rahuldust: saime teha kõike täpselt nii, nagu ise tahtsime,” võtavad noored kokku etapi, mil unistusi teoks tehti. Rahaks ümber arvestada pole enda panustatud aega võimalik, aga just nii nad soovitu lõpuks said. Naaberkorter oli väga nirus seisus ning vajas põhjalikku remonti. Selle planeerimisel tellis ja kontrollis Jürgen ehitustöid, Eneli osaks jäi sisekujundus, mis on talle juba pikalt hingelähedane harrastus olnud. Vanast majast lugupidavate noorte soov oli võimalikult palju ära kasutada hoone olemasolevaid võimalusi ja materjale. Lihtne oleks olnud katta kogu sein kipsplaadiga, aga palkdetailide esilejätmine võttis kõvasti aega.

Vanad põrandad renoveeriti, puuduvaid vanu laudu osteti juurde Säästvatest Ehituslahendustest. Ka püstpalksein jäi osalt nähtavale. Kahjuks ei saanud alles jätta vanu ahje, mis olid juba ohtlikult lagunenud. Küll aga kasutati glasuuritud ahjupotte sisekujunduselemendina nii baarileti ehitusel kui ka köögiseina kaunistamisel. Korstnajalad lubavad mõelda ka kunagi uue kolde lisamisele küttesüsteemi, mis praegu põhineb gaasiboileril.

 

Moodne köök vanas majas

Kujundust ja värve valides järgisid noored lihtsat põhimõtet: seinad on avardavalt heledad, soojust ja isikupära annavad puitpõrand, palkdetailid ja tellistest korstnajalad. Suurim kontrastne värvilaik on elutoa elektrisinine diivan, mis lisab muidu rahulikule paletile särtsu ja kontrasti. Suur köök oli Eneli unistus: kokkamist naudib ta sedavõrd, et on aastaid oma blogis e4retseptiraamat.blogspot.com.ee teemat teistegagi jaganud. Kööki ja söögituba eraldab tema teine unistus – vanadest materjalidest baarilett. See tõmbab kahe ruumi vahele piiri, aga on ka kogunemise ja jutustamise koht, mis nagu imeväel kõik külalised alati enda ümber koondab.

Köögimööbel telliti Rakverest. „Peamise mõtlesime ise välja, aga klassivend Kristo Parve, arhitekt Karisma Arhitektidest, aitas seda paberile panna,” meenutab Jürgen keerulist etappi, kus oli palju mõõtmist ja võrdlemist. Ehitustööde aegu viimaseid kuid beebiootel olnud Eneli sai pea kogu aja pühendada kodu sisustamisele, käia läbi palju poode ja veel rohkem internetis surfata. Nii jõudsid nende koju söögitoa tehaselambid eBayst ja ka köögi seinavalgustid, mis meisterdati ise veetorudest ning eestimaise firma Kangasjuhe toormest. Köögimööbli valmistas tuttav Rakvere meister puitmaterjalist, millist köögifirmad ei pakugi.

Ehitus vana säästes

Tööd oli palju ja tähtaeg lähenes: enne beebi tulekut pidi ju uus kodu valmis saama. Algul kuupikkuseks arvatud remont kestis aga peaaegu pool aastat. Tulemusega on pererahvas nüüd tõeliselt rahul. „Öeldakse küll, et majast teevad kodu inimesed, kes seal elavad. Siiski on tähtsad ka pisikesed detailid, mis lisavad hubasust ja omanäolisust,” kinnitab Eneli veendumust, et sisustus on ikkagi rätsepatöö. Kahe korteri ühendamisel otsustati ülemääraste tööde vältimiseks võtta vana maja sellisena, nagu see on. Kõigest hoolimata jätkus tegemist kuhjaga ja protsess venis, nagu ehitusel ikka kipub juhtuma. Algul lubati põrand lihvida kahe päevaga, lõpuks tegid kaks meest seda terve nädala, toob Jürgen näite vanade ausate ja tugevate materjalide pakutavatest üllatustest. Keerulisi soove Enelil ja Jürgenil enda arust ju ei olnud, aga seda, mida taheti, sooviti saada ka hästi. Et korterite vahelt seina avada, vajasid püstpalkseinad lisatoetust, mida aitas välja arvutada tuttav ehitusinsener. „Arhitekt oli algul ebalev, aga ma ütlesin, et kui inimesed on kuu peal käinud, peab seegi olema võimalik!” naerab Jürgen. Inseneriharidus andis talle tugevalt julgust juurde.

Kauem, aga kaunilt

„Mina jagasin oma ideid Jürgeniga ja tema rääkis ehitajatega,” kirjeldab Eneli tööjaotust ja ka tavapärast probleemi: ehitaja esimene vastus oli ikka: seda ei saa teha. Nii pidi oma soovideni jõudmiseks olema tõeline diplomaat ning siin kulunuks küll ära ka palgaline projektijuht, kes vaidlemisetöö ära teinuks, nendib Jürgen tagantjärele. „Pinterestis käimine on paras nuhtlus: tekitab kiusatusi, mida hakkad siis pildi järgi otsima,” naerab Eneli oma ideehankeid. Nii jõudis nendeni näiteks USA firma Kohler vannitoavalamu, mis telliti Saksamaalt, aga nõudis lihtsalt ilusa pildi nägemisest tootja ja müüja leidmiseni korralikku detektiivitööd.

Ka valgustid tundusid lihtsa soovina: palju leede, mida aga poes soovitada ei osatud. „Kui palju, millise spektriga – siin enam talupojatarkus ei aita ja üldreegleid veel eriti ei tunta,” tõdeb Jürgen. Valgusspektrist sõltub aga see, mida ja kuidas lambivalgel tegelikult näed. Nii tuli paljut uurida elektrikult ning ise otsida. Kokkuvõttes nad siiski paljus ei eksinud ega loetle asju, mida nüüd teisiti teeksid. Vaid kaua oodatud söögitoa seinalambid, mis pidid tulema rippvalgustite sarnased, ei sobinud lõpuks mõõtudelt kohe üldse. Siinjuures ei jäta Jürgen kiitmast Enelid, kel oli mahti tegelda detailidega, mida ehituses on ju lõputult.

Kolm küsimust perele: vastavad Eneli ja Jürgen

Millega olete kõige rohkem rahul, milline idee kõige sujuvamalt teostus? 

Enim jäime rahule planeeringuga: väikesed magamistoad ja avar valgusküllane köök-söögituba-elutuba. Kahe korteri kokkuehitus vanas majas seadis omajagu piiranguid: alati on lihtsam ehitada nullist uut. Aga ju oli see ka õnne küsimus, et need kaks nii kenasti kokku sobisid ja sellise lahenduse andsid.

Mida nüüd teisiti teeksite?

Oleme tulemusega nii rahul, et ei teekski midagi teisiti.

Mida soovitate teistele kodurajajatele?

Enne tegutsema hakkamist tuleks kõik kolm korda läbi mõelda ja planeerida ning olla siis ikka veel valmis üllatusteks, eriti kui tegu on vana elamispinna renoveerimisega. Tasub pidada nõu inimestega, kes on hiljuti sarnase projektiga tegelnud ja kes oskavad anda nõu ka detailide osas.

 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid