Kerrode aed kutsub koju
Kaja Kurg
Marilyn alati loodust armastanud. | Erakogu (Maria Kruusenvald)

Kerrode kodu asub Rakvere lähistel Veltsi külas avarate väljade keskel. Siin, keset hingekosutavat vaikust ja kauneid loodusvaateid on kena elada.

Kui tööpäev linnas lõpeb, istun kohe autosse, et saaks vaid rutem maale koju. See tunniajane sõit on täielikult minu enda aeg: siis ma tavaliselt unistan, kuidas saan järgmisel päeval aias vaikuses ja rahus toimetada,” räägib Inta Kerro, kelle üks tütardest, Marilyn, on nii meil kui ka mujal maailmas tuntust kogunud selgeltnägijana.

Marilynil on Tallinnas ja Tartus esoteerikapoed, seal Inta tööl käibki. Kristalle ja ehteid müües tuleb inimestega palju suhelda, saada osa muredest ja probleemidest ning seetõttu ongi aiatöö hea võimalus end uuesti laadida.

Unistus oma aiaga kodust täitus Intal 2004. aastal. „Elasime Veltsi keskuses korteris, aga aina rohkem tundsime, et tahaks olla omaette. Kuna elukaaslase Marguse vanematel oli siinsamas suur talu, ei tulnud kohta kaugelt otsida. Jalutasime mehega mööda talumaid ja uurisime sobiva paiga leidmiseks ümbrust, kuni märkasin tee ääres üht suurt kaske. Kujutlusse tekkis pilt, kuidas kase juurest viib tee koduukseni … ja asi oligi otsustatud.”

Inta meenutab veel üht huvitavat seika: „Kui me veel maja ehitasime, siis käis üks vanapapi külateel jalutamas. Ükskord ta ütles, et see on vana hiiekoht. Siin on tõesti hästi hea energiaväli, meil kõigil on siin hea olla.“

Inta kolm vanemat tütart – Evelyn (35), Mailyn (32) ja Marilyn (30) on juba ammu pesast välja lennanud, kodus elab veel pesamuna Ellie-Maria (10). „Meil on tõeline tüdrukute vägi,” ütleb Inta (52) uhkusega. Lapselapsi on juba viis.

 

Töökarastus maasikapõllul
 

Inta tütred said lapsena korraliku töökasvatuse: „Kasvatasime aastaid tagasi mehega maasikaid, neid oli lausa kolm hektarit. Marilyn oli koos õdede ja teiste külalastega juba hommikul nelja-viie ajal põllul korjamas, pärast läks koos teise õega maasikaid turule müüma. Kartul kasvas viiel hektaril, sügisel käisime tüdrukutega kartulikombaini peal tööl.”

Maasikakasvatuse kõrvalt hakkas pere maja ehitama. Kunagi tegutses siinmail Kullaaru aiandussovhoos. Aia taga heina sees on veel praegugi palju vanu tikripõõsaid – mälestus sovhoosiaegsest karusmarjaistandusest. Seal, kus on praegu suur põld, kasvatati aga tulpe ja nartsisse, mille sibulaid on siiamaani mullas. Kevaditi, kui need põllu peal õitsevad, on aiatagune nagu muinasjutt.

Maja kerkis ja tasapisi võttis aed ilmet. Aiakujundajat perenaine ei võtnud, sest ta tahtis oma aeda ise teha.

Artikli täismahus lugemiseks osta värske ajakiri poest või telli ajakiri Kodu & Aed.
Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid