Ei midagi juhuslikku

Tiina Lang
Vägev pildisein elutoas. | Juta Kübarsepp

„Kodu on oaas, kus saan töölt tulles kohe puhkama hakata. Ka nädalavahetuseks võin koju jääda, sest siin on nii mõnus, mõnus, mõnus …,” kajab rahulolu graafilise disaineri Helene Vetiku (34) hääles. Helene kodu oli konkursi "Kodu kauniks 2019" finalist.

Kalamaja ühte hoovi varjunud puumaja on aastakümnetest vaevatud ilmega, olles ümberkaudsete uute ja vuntsitud ehitiste vahel justkui hääbuv kangete liikmetega vanur, mis vajab hädasti abi. Tegelikult on maja päästmiskava juba olemas. Just tänu neile, kes ei peljanud pehkinud puud, murenenud värvi ja aegade kihistusi, mida iga järgmine elanik oli lisanud. Mõne aja pärast peaks see olema pilkupüüdvalt helesinine nagu suvine taevas ühes lisakorruse ja rõdudega.

„Maja näeb praegu küll kole välja, kuid on minu meelest romantiline ja nunnu,” sõnab Helene hellalt „vanuri” kaitseks, mis oli Kalamajas üks esimestest – ehitati lihtsa hoonena ehitajatele varjupaigaks eelmise sajandi alguses, mil hakati puitpitsilist elurajooni rajama. Naine on väga rahul, et sai sinna korteri osta.

Helene oli parasjagu koos oma elukaaslase Madisega reisil Ameerikas, kui postkasti saabus meil: pakkuda on tema otsingule vastav elupind, mis on üle 60 m², asub Tallinna kesklinnas ja maksab alla 100 000 euro. „Broneerisin selle otsekohe, sest niisuguseid võimalusi palju pole. Tulin reisilt tagasi ja ostsin korteri ära,” meenutab disainer. Enne ostu käis ta pinda takseerimas nii üksinda kui ka koos ehitaja ja elukaaslasega.

Esimest korda üle esimese korruse korteriukse astudes ta peale osaliselt kipsitud seinte midagi rohkemat justkui ei näinudki: ühes toas laiutas muldpõrand, vanad aknad olid tükkideks saetud ja ahjupuudeks saanud. Suured pottahjud lõhki köetud, igal pool rippusid katkised juhtmed nagu seinale naaldunud kaheksajalad … Õigupoolest ostis ta korteri, mis meenutas pigem vulkaanikraatrit, aga see teda ei heidutanud. Renoveeritud majas asuv korter oleks mitu korda rohkem maksnud, ent nii suurt laenuvõimalust ega rahasummat poleks naine kokku saanud. Liiatigi armastab ja tahab Helene loovinimesena kõike oma käe järgi teha.
 

Muretult soe
 

Koos sõprade ja elukaaslasega hakkaski Helene 73 m² pinnal askeldama: kiskus vanu põrandajuppe üles ning otsis asjalikke töömehi, kes oskaksid laudpõrandat panna ja muid töid teha. Vanad pottahjud tuli töökorda saada. „Ahjumeister võttis ahjud potthaaval lahti ja pani seejärel uuesti kokku. Kuna ühe ahju ühenduslõõr oli juba algselt kuidagi sihka-sahka ehitatud, siis lasime selle lammutada ja saime ka ahjudele vajalikke potte juurde,” selgitab Helene, kellele ahiküte väga meeldib. Vanad malmist ahjuuksed lasi ta klaasuste vastu vahetada, et oleks õdusam ja tuppa tuleks rohkem vahetut soojust. Helene mees Madis, kes parasjagu end tööle minema asutab, nendib, et kuigi ahi on eelkõige küttekolle, siis pakub see ka mõnusat kaminameeleolu.

Kodule annab lisasoojust kivist infrapunapaneel seinal, mida võiks pigem maaliks pidada. Visuaalselt see nii ongi, sest plaadipinnale lasi Helene panna omaenda joonistatud pildi. Nii sulandubki küttepaneel teiste kunstiteoste sisse.

„Kui me ei viitsi ahju kütta ja temperatuur langeb toas alla 19 kraadi, lülitub infrapunaradiaator sisse, soojendades nii põrandat, lähedal olevat mööblit kui ka ruumi üldiselt,” jutustab Helene, kes lahenduseni, mil moel oleks kõige otstarbekam puumaju kütta, jõudis internetist nõuandeid otsides. „Soovitati infrapunapaneeli, mis pealegi tapab pisikuid, ei lase levida hallitusel jms. Kuna majas on hästi niiske, siis kuivatab see ka õhku ega pane tolmu ringlema. Teisel pool tuba köögi juures seistes juba tunned, kuidas soojus nagu saunas sinu poole kiirgab.”

Helene ideede järgi ehitati elamist üksjagu ümber ja sobilikumaks. Kuna köök oli üliväike, siis selle avardamiseks ja elutoaga kokku sulandamiseks lammutati vahesein ja paigaldati toestuseks talad. „Kõik on ise tehtud! Vahel olen oma mehelt küsinud, kas ta on mu ideedega nõus, aga siiani on talle kõik meeldinud,” rõõmustab Helene, kel on visadust ja kannatlikkust otsida poest superpakkumisi ja lapata internetikülgi. „Maailmas on väga lahedaid asju! Internetilehti sirvides on mul tekkinud oma visioon ja unistus, mis asjad võiksid kodus olla.” Kui on juhtunud, et miski netist ostetust ei vasta ootustele – näiteks sinepikollane tumba osutus oliivroheliseks –, siis müüb Helene selle edasi.

Peale interneti peab disainer põnevaks maardlaks taaskasutuspoode, kust ta on leidnud vägagi väärtuslikke kunstiteoseid ja printe. „Ostan pildi ära ja vaatan kodus e-Bayst, kes ja mis aastal selle on teinud. Nii olen hankinud muidu mitusada eurot maksvaid pilte.”
 

Hinnatud disain
 

„Kolme kuuga remontisime ühe väikese toa, seejärel elutoa ja tegime ühest märjast ruumist väikese duširuumi,” jutustab Helene, sõnades, et pärast seda kogusid nad aasta aega raha, et kõike ülejäänut korda saada. Samal ajal otsis ta nagu hasartne trofeekütt netist üha nutikamaid lahendusi, soovitusi ja ihaldatud disainesemeid, mille väärtust igaüks hinnata ei oska, kombineerides kõike taaskasutuspoodide leidude ja Ikea mõistlike valikutega. Seda kõike tegi ta, arvestades oma taotluste ja eesmärkidega, ostmata midagi üksnes soodsa hinna tõttu. Asjad peavad ka meeldima ja sobituma, kõike tuleb kaalutleda.

Köögimööbli kavandas Helene ise, projekteerides selle Suurbritannia Ikea kodulehel 3D-programmis. Printis välja toodete nimekirja ja sõitis Läti Ikea poodi. Kui Madis oli kodus mööbli kokku pannud, telliti tööpinnaks efektne Guatemala marmor. Kõike kokku arvestades maksis köögimööbel vähem kui luksuslik ja peen pliit!

Köögisaarele on Helene seadnud kohvilaua. Koogid ahvatlevad turvakodust pärit kümneaastast kehva tervisega mister Miisut sedavõrd, et pingutav hüpe lauale teda ei heiduta. Perre varem võetud varjupaigakiisu Puss-Puss, kes on leevendanud Helene leina pärast koera surma, liitub mister Miisuga. Kuigi mõlemad kassid on naise sõnul hästi flegmaatilised ja rahulikud poisid, liiguvad nad kärmelt mööda pindu nagu kohevad harjad, pelgamata perenaise hurjutust. Nende hoogne kehapööre võib laualt pühkida ka mõne toreda Iittala tassi või taldriku, mis on disaineri soovil talle tähtpäevadeks kingitud.

„Minu vanuses naisel võiksid juba korralikud nõud olla,“ tõdeb Helene, rõõmustades, et Iittala nõud pole valmistatud Hiinas. „Ehtne keraamika. Klaasid on klaasipuhujate tehtud. Mulle meeldib tunda ja nautida käsitööd ning kvaliteeti. Graafilise disainerina tahan, et inimesed vaataksid vahel, kuidas mõni raamat või muu asi on tehtud, ja hindaks neid. Ma ise väärtustan samuti teiste disainerite loodut.”
 

Kasulik avastus
 

Pärast rahakogumispausi suurt magamistuba kõpitsema hakates oli seinapalkideni jõudmiseks vaja maha koorida mitmeid kihistusi. „Igaüks, kes seda korterit oli üle saja aasta jooksul omanud, oli pannud oma kipsi ja tapeedi, millest osa oli kinnitatud seina knopkadega ja osaliselt löödud naeltega,” räägib Helene, kes säilitas seinas vanu, ajaloolisi tapeeditükikesi. „Praegu need meid ei häiri, tunduvad ka ilusana. Nähtavale ilmunud rustikaalset puuseina pole me veel lihvinud ega korrastanud,” kirjeldab ta. Üllatuseks avastati keset seina ukseava, mis lahendas küsimuse, kus hoida küttepuid.

„Tellime korraga kuu aja varu. Just see ukseava sobib puude hoidmiseks, sinna mahuvad 40 cm pikkused halud. Laotud puuorva on ilus vaadata, ei pea halge niiskesse keldrisse tassima.” Väga mugav on puudekotte või jalgratast teisest, aiapoolsest uksest sisse tarida. „Kui tahad öösel salaja magamistuppa hiilida, siis saab seda teha,” naerab Helene, olemata kindel, kas nad edaspidi teist sissepääsu vajavad, ehkki sealt on mugav aeda lipata.
 

Kodune oaas
 

Magamistoa juurde kuuluvat vannituba peab Helene pühaks paigaks, sest talle meeldib vannis käia. „Korraliku vannitoata ma elada ei saa. Minu jaoks on kodu oaas, kus ma saan olla niimoodi kodus, et ei pea minema kuhugi spaasse,” avaldab ta, mõelnud põhjalikult läbi iga detaili vannitoas, et seal oleks mõnus vedeleda ja olla.

„Massaaživanni ma ei tahtnud. Mulle meeldib võimalikult kuum vesi, kuhu libistan Lushi vannipommi. Siis ongi kõik hästi.” Liiatigi, kui tema ümber on just kõik see, mille otsimise ja kombineerimisega ta üksjagu vaeva nägi. Väga olulised on talle Itaalia disaineri Ettore Sottsassi oksjonilt hangitud lambid 1980. aastatest. „Ta on mööblidisaineritest mu lemmik. Siinne kausike on tema Memphis Milano stiilis,” tutvustab Helene eset, mis esindab hästi puhast 1980-ndate kitši ja geomeetriat, ovaalseid vorme ning täpilisi mustreid. Helenel õnnestus osta need Etsyst inimestelt, kes nende väärtust ei teadnud. „Mul on kindlad lemmikasjad, mida keegi võib pidada imelikuks nõukatoodanguks, aga minule on need olulised.” Niisamuti tahtis ta kindlasti vanaaegses stiilis Inglise Burlingtoni vanni ja WC-potti. Kuna kraanikausi hind tundus mõttetult kallis, siis sobis asenduseks Ikea valamu.

Suurt ümmargust veeboilerit, mis on Helene meelest hirmutavalt kole, ta elamisse ei soovinud. Küll leidis ta pärast otsinguid lapiku boileri, mis lisaks arvestab tarbija harjumustega: kui sooja vett ei kasutata, siis vett see ei soojenda. Boiler „teab”, mitu inimest korteris elab ja mis kell keegi ennast peseb. „Kuna boiler ei soojenda vett kogu aeg, siis on elektriarved väga mõistlikud,” nendib Helene, kes uuris YouTube’is boilerisüsteemi tutvustavaid videoid ning soovitusi blogidest ja foorumitest. „Inimesed hoiavad tihti kokku 50 eurot, et osta suur, paks ja veider boiler. Mida ümmargusem ja suurem see on, seda kauem vett soojendab ja elektrit kulutab. Lame Aristoni boiler soojendab vett 50 minutiga ühtlaselt nagu plaskus. Vajaduse korral saab selle ühendada wifi’ga.” Nutivõimalust pole kumbki veel vajalikuks pidanud. Samuti ei ole elamises enam telerit, mis varasemal ajal koju saabudes kohe sisse lülitati.

„Nüüd on meil telerivaba elu, kuid on projektor. Teeme filmiõhtuid,” kirjeldab Helene elustiili muudatusi, mis jätavad muuhulgas rohkem mahti kodustele lemmikutele – loomadele ja taimedele. „Olen täielik taimehull. Taimi on mul palju, aga liiga vähe.”

Esimesed rohelised taimed sai Helene taimehuviliselt vanaemalt ning avastas, kui väga talle meeldis tunne, et taim oli vanaemaga olnud terve tema elu ja nüüd saab omakorda olla temaga terve elu. „Taimed kasvavad meist üle. Loomad, lapsed ja me ise kaome, aga loodus ühendab meid ja jääb,” selgitab Helene oma mõtteviisi, rõõmustades väga, kui vanaema antud lill hakkas kasvama. Madise vanaemalt saadud rahuliilia asus samuti vohama. Nüüd paljundab Helene taimi ise, eriti talvel, mil õues on hall, ent toas mõnus troopiline meeleolu.

„Üks taim pärineb mu sõbrannalt, kel oli hiljuti raske õnnetus. Siis hoolitsesin taimede eest veel rohkem. Tore, et mul on temalt nii isiklik asi nagu see pistik,” esitleb ta potis taimekest. Üks palm saabus aga õelt lohutuskingituseks ja masendusraviks, kui suri koer. „Hoolitsesin palmi eest ja olin kurb. Kõik taimed on mul teatud mõttega.” Niisamuti nagu iga koju toodud ja loodud asi, millel on oma lugu. Neid võib Helene jutustada haaravalt nagu lühinovelle, millest kumab tõdemus: kui on pealehakkamist, tahet ja oskust, siis saab luua isikupärase ja toreda kodu üsnagi nappide vahenditega.

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid