AASTA KODU 2018 | Aja võnked vanalinnas
Elen Luht
Kultuurimälestiseks tunnistatud hoones elada on üks asi, selles remonti ja ümberehitust teha hoopis teine. | Juta Kübarsepp

Vanalinnad on täis isikupärast arhitektuuri, mis koduotsijaid võlub ja meelitab. Samas kaasneb selle võluga tubli annus vastutust ja kompromissivalmidust.

Mul oli unistus leida Tallinna vanalinnas selline korter, kus oleks võimalik ehitada pööning eluruumiks,” meenutab tosina aasta tagust aega peremees Veljo. Helsingis ehitusinsenerina töötades oli ta näinud kortereid, kus nii oli tehtud. Kuid aastal 2006 vanalinnas kodu leida oli paras väljakutse. Kui mõni korter ka müüki tuli, osteti see kohe ära. Seetõttu kaalus Saaremaalt pärit Veljo hoopis Helsingisse korteri soetamist, töö tõttu tuleb tal nagunii viibida ka sealpool lahte. Helsingi kesklinnas oligi saadaval sobiv korter, remonditud ja valmis sissekolimiseks. Pakkumine ahvatles, kuid siis saabus sõnum: müüki tuli korter vanalinnas – väike, pime, lagunenud ...
„Tõsiselt mõtlesin, kumba valida, kas Helsingi korter või see siin, mis oli täiesti elamiskõlbmatu. Hind oli sama,” räägib mees. Kuid hing tõmbas ikkagi Tallinna.

 

Kultuurikihtide võlu
 

Maja Pikal tänaval oli halvas seisus, kuid võluva ajalooga. 15. sajandil valminud ja hilisbaroksete täiendustega kaupmehemaja ehitati 19. sajandi keskel ümber korteriteks. Selles majas leidis kodu ka 1917. aastal loodud Siuru kirjandusselts.

Veljo ostis korteri kolmandal korrusel, kuhu pääseb mööda 18. sajandil rajatud barokset puutreppi. Trepikoda on siiani veel remontimata ja annab aimu oludest, mis siin 12 aastat tagasi valitsesid.

„Fassaad lagunes, katus paistis läbi, korteri põranda all oli meetri jagu prügi,” kirjeldab perenaine Tiina trööstituid olusid. Kuid unistus oli silme ees. Järgmiste aastate jooksul osteti ära ka kõrvalkorter, seejärel pööningukorrus, vastutasuks sai ühistu teha korda katuse ja fassaadid.

Samal ajal kui maja väljast tervenes, hakkas tasapisi ilmet võtma ka Veljo ja Tiina uus kodu, mis kulgeb nüüd läbi kolme tasapinna. Esimesel on avatud köögiga elu- ja söögituba. Teisel tasapinnal asuvad magamistuba, töötuba ja vannituba. Tänu kõrgele katuseharjale on korteris ka kolmas tasapind külaliste magamistoa ja valgust täis mõtlemisnurgaga. Siin on koha leidnud ka perenaise üks suur armastus –  lilled: „Nad on siin saanud nüüd kaks aastat kasvada ja tundub, et siin väga meeldib neile.”

 

Koostöös muinsuskaitsega
 

Kultuurimälestiseks tunnistatud hoones elada on üks asi, selles remonti ja ümberehitust teha hoopis teine. Siin peitub ka põhjus, miks kodu valmimine nii pikalt aega võttis. Veljo räägib, et nii suurema ümberehituse puhul kui ka väiksematele detailidele lahendusi otsides on nad teinud tihedat koostööd muinsuskaitsega. Katuseakende tegemise eel käis kohal terve komisjon, kes vaatas tehtud aknapaigutusmalli ja otsustas aknad lubada seetõttu, et need tänavalt ei paista.

Päris algselt olid maja ülemised korrused kasutusel laopinnana. Keskaegne kaupmees ise elas esimesel korrusel, et oma varandust kurikaelte eest kaitsta. Korteris on säilinud mitmeid detaile, mis seda aega meenutavad. Praeguse magamistoa ukseava ees umbes rinna kõrgusel oli tala, mida kasutati vanasti kauba ülestõmbamiseks. Veljo oli väga üllatunud, kui muinsuskaitsjad soovitasid sellesse uste jaoks augud lõigata. Vahelepõikena räägib ta, et kui korteris korruste vahel veel treppi ei olnud, siis pidid ehitajad redelil liikuma, ehitusmaterjalid vinnati aga ülemisele korrusele sarnaseid keskaegseid tõstukivõtteid kasutades.

Elutoas on erinevate aegade kihistuste alt välja puhastatud paekivist ja tellisest seinad ning seintes olevad nišid. Soovist asju õigesti teha ja vanade müüridega leebelt ümber käia kutsusid koduomanikud appi restauraator Juhan Kilumetsa. Mis võimalik, säilitati, kus aga muud võimalust polnud, seal asendati uuega. Näiteks on eritellimusel valminud messingust kremoonid. Malmradiaatorid aga on tellitud Londonist. „Olid küll väga kallid, kuid sobisid stiili poolest ainsana,” nendib peremees.

Ventilatsioonisüsteemi projekteeris Veljo ise. „Majas peab ventilatsioon olema, muidu läheb sisekliima halvaks,” räägib ta töise veendumusega. Ilma õhuvahetuseta võib tekkida ka hallitus. Pealegi on korteris tehtud korralik soojustus. Üks pluss on sellisel kooslusel veel: kodu on vaikne ning vanalinna melu ega naabrid tuppa ei kosta.

 

Ise ja ikka eriliselt
 

Ka sisekujunduslahendused ja korteri planeering on omanike endi mõttetöö vili. „Me oleme kõik ise teinud, ise disaininud,” ütleb Tiina ja jääb tagasihoidlikult mõttesse, et palju polnudki tegelikult võimalik disainida, sest piirid olid ette antud. Kasutada tuli seda, mis oli olemas. Alumise korruse põrand näiteks on mitmel tasapinnal  – nimelt olid põrandad nii viltu, et kui neid ühtlaselt sirgeks ajada, kannataks ruumi kõrgus. Kui väljavahetamist vajavate talade asemele otsiti sarnaseid, kirvega käsitsi tahutud palke, siis põrandalauad on uhkelt uued, ainult et laiad nagu vanasti.

Pindade ebatasasused on nõudnud erinevate meistrite rätsepatööd. Köögimööbel oli viimaseid asju, mis koju jõudis. „Kõik võtab aega,” sõnab Veljo, viidates köögi viltusele tagaseinale.

Korduvaid mõõdistusi tuli teha ka Are Treppidel, kuid tulemus on vaeva väärt.  Korteri teisel tasapinnal on trepi taga aken, millest on võimalik õue astuda. Majade kivikatuste vahel on salajane tilluke terrass, kus päikest ja vanalinna vaateid nautida.

Läbi õhulise trepi ekslev pilk jääb pidama seinas ilutsevatel puittaladel. Seinad on iseloomuga ja väga kõnekad. Siiski sobitub trepi kõrvale seinale ka Tiina tütre Marian Eespäeva maal – emast emale sünnipäevaks.

Ehkki kodu ehitamist võtsid Tiina ja Veljo väga tõsiselt, leiab siit ka krutskeid, seda nii modernsete lahenduste, pildivalikute kui ka vimkaga detailide osas. Üks eriline lahendus jäi aga teostamata. Nimelt oli plaanis magamistoa ette praeguse trepi kohale paigaldada vann, kuid see ei osutunud võimalikuks. Seega sai teise korruse keskse aukoha endale hoopis trepp ise.

 

Nutikalt tasakaalus
 

Elus peab valitsema tasakaal: kui ehituse poole pealt panustas inseneriharidusega Veljo nii teadmisi, aega kui ka raha, siis sisustuse ja detailide otsingutel tuli appi Tiina leidlikkus. Õmblustootmisjuhina ning moe- ja kunstihuvilisena on ta kõik kodus leiduvad laudlinad, padja- ja voodikatted ise õmmelnud. Kui selgus, et diivanikatted või köögipukid ei olnud päris õiget tooni, viis ta need töö juurde ja vahetas koos kolleegidega ise kangad ära.

Vannitoa ees seistes muigab Tiina korraks, enne kui uste lugu rääkima hakkab. „Me ei osanud siia tükk aega uksi leida. Ükskord helistasin Veljole, et kuule, ma panin tubadele uksed ette,” naerab ta, tõmmates ukseava ette musta värvi kardina. „Ma olen ju õmblustehnoloog! Nipp on selles, et need peavad jooksma kahe nööri peal, muidu vajuvad ära.”

Musta värvi ja soodsaid detaile on koju jõudnud veelgi. Alumise korruse WC-s olev kapp näiteks osteti Ikeast ja Tiina toonis selle pihustivärviga mustaks. „Ikeast leiab palju toredaid asju, eriti kui neid ise natuke muuta,” kinnitab ta.

Söögilaua juures üllatab Tiina meid veel. Ruumi kaunilt sobivad täispuidust valged söögitoolid on pärit Jyskist: „Need olid 19 eurot tükk, allahindlusega.”

Valgustidki on otsitud kas veebist või ehituspoodidest. Lõppkokkuvõttes aga polegi tähtis, mis on asjade hinnaklass, vaid see, kuidas need sobivad kokku ülejäänud interjööri ja selle elanikega.

Kodus olemist naudivad mõlemad väga, eriti pärast samm-sammult ehitamise peale kulunud aastaid. Liiga palju aga puhata ei saa: Veljo juba tunneb kärsitust ja kipub ära Saaremaale, kuhu pisikese suvila kõrvale on plaanis ehitada mitte nii pisike maja.

Žürii liige sisearhitekt Ivi-Els Schneider: „Selles kodus on oskuslikult ühildatud vana arhitektuur ja moodsad siselahendused. Õhulised klaaspaneelidega trepid mõjuvad siin sihvaka ja väga kihvtina. Arhitektuur püsib väga kaua, interjöör ei säili kunagi nii pikalt. Seepärast võib vanasse majja alati nüüdisaegset sisekujundust teha, kuid uude majja vanamoelist interjööri ei viida.”

 

Sarnased artiklid